Joyce restoran - Arvustus.com arvustused

“Spaa-elamuse juurde kuulub ikka ka hea toit ning näiteid nende kahe -- spaa ja kvaliteetse restorani -- sümbioosist leiab mitmelt poolt ka Eestis. Aga V Spa ja Joyce restorani kooslusele on konkurentsi pakkuda väga raske.

Kui olete lugenud minu varasemaid arvustusi, siis teate, milline detailide kallal nokkija ma olen, aga ka seda kui rohkesõnaliselt kiidan ma neid, kes seda väärivad. Umbes viiekümnest arvustatud restoranist olen 10 punkti andnud vaid kolmele, nende hulgas nüüd ka Joyce.

Varasemat sorti ajal õhtusöögile saabudes, nii poole seitsme paiku, olid täis vaid mõned üksikud lauad, ehkki registratuuris soovitati õhtusöögi huvi korral igaks juhuks laud siiski broneerida, mida ka tegin.

Sisekujundus väga eriline ei ole. Tavalised lauad, tavalised toolid.. õhkkond, mis ei ole üheski suunas mingeid selgeid ootusi tekitav või kuidagi eriliselt tundma panev. Kena, viisakas, rahulik. Aga mitte mingit spetsiifilist meeleolu loov või kuidagi meeldejääv. Tõtt-öelda näen hetkel vaeva, et meenutada, milline see õieti oli, õnneks on pilt meenutuseks. Mõnes mõttes siis nagu hea taustamuusika -- mida ei märkagi. Millegagi tugevalt eristuda ei ole püütud, mida on näiteks tunda Aqva Spa restorani Fiore külluslike kunsttaimedega kaetud otsaseina ja hõbekuplitega kaetud lage vaadates.


Istusime lauda küllalt ootustevabalt. Lootusega saada häid toiduelamusi, aga mitte naiivses usus, et see tingimata nii läheb. Kuid läks.

Eelroana tellitud "pardiburger" oli tegelikult neli pardiburgerit. Muidugi tillukest, aga siiski neli, ja toredas bambusaurutis serveeritud, nagu aasia dim sum. Burgerisaiad olid süsimustad ja selliseks naturaalse söega läbini värvitud. Ning selgus, et saiad ei olegi küpsetatud, vaid aurutatud! Mis on nii põnev ja tore mõte, et ma imestan, et varem sellise otsa ei ole sattunud. Burgerisaia vahel oli rebitud pardiliha ja kimchi -- missugune eriline kombinatsioon! Ja maitsev mahlane suutäis. Visuaalselt nauditav presentatsioon, huvitav tehnika (aurutamine) ja mahlane külluslik maitse. Midagi enamat ühest roast soovida ei olegi võimalik.


Edasi "Eesti rahvuskala" leiva, hapukoore ja suitsupeediga. Miks see "Eesti rahvuskala" jutumärkides oli, jäi küll küsimuseks, mida ka teenindaja lahendada ei osanud, pakkudes, et Eestil ei ole ehk rahvuskala, aga tegelikult ju ometi valisime 2007. aastal räime omale rahvuskalaks ning just räime oli selles roas ka silmas peetud.
Taas suurepärane presentatsioon taldrikul, toredast kihiliselt kaetud ja juba silmadega nauditav süüa. Maitsete kooslus oligi just nii hea kui pilguga nautides arvata võis ja koka huvitavad mõtted said hamba all mõnusaks. Kui mõtled "räim leivaga", siis ei mõtle sa ilmselt esmalt, et leib võiks tähendada peale puistatud leivapuru. Aga Joyce restoranis tähendas just seda ja sellist äraspidisust ning loomingulisust toidus ma eeldan, armastan ja hindan. Muidugi maitses see võrratult ja iga element andis oma nüanssi nii maitses kui nauditavas mitmekesises tekstuuris.


Kammkarbid, samuti eelroana, olid samuti väga hõrgud. Natuke tekitas küsimusi, miks olid need pooleks lõigatud, sest nii õrna ja erilise suutäie nagu kammkarp puhul tahaks just seda ampsu nautida, pooleks hammustada ise, tunda seda hõrku kerget suutäit puhtama maitsena suus. Antud juhul jäi tekstuuri nautimisest puudu nii lõikamise enda pärast kui ka seepärast, et seetõttu sai kammkarbiliha kastet tunda igast küljest ja maitsestus taldrikul pisut üle. On ju kammkarbi loomulik maitse nii õrn, et seda rikastada saab vaid väga pisukese kastmega ja kergesti on lisamaitseid liiga palju.
Muus osas oli aga taldrikul olev kahtlemata ilus, isuäratav ja maitsev!


Põhiroogadest sai proovitud krevetipastat tomati, basiiliku ja musta parmesaniga. See on nüüd täpselt sellise nimega roog, mille ma tavaliselt menüüs vahele jätan. Ei kõla see sugugi eriliselt, aga pean ütlema, et ka teised põhiroad ei kõlanud oma nime poolest. Vikerforell. Põrsapraad... Kõlab väga tavaliselt ja toob silme-ette mingi harukordselt tavalise toidu. Aga oli kuidagi pastaisu ja nii see neist valitud sai. Eelroogi nautides hakkas aga huvi põhiroa vastu aina kasvama. Ootused kasvasid. Enam ei olnud ma nii kindel, et see pastaroog nii väga tavaline olema saab ja ei saanudki.
Milline huvitav pastavalik -- juba esimesest pilgust oli selge, et tegemist on millegi erilisemaga kui "makaronid krevettidega". Kui rikkalik maitse! Kui hästi tasakaalustatud hapusus, vürtsikus, magusus.. Mmuah!


Magustoiduks Panna cotta valge šokolaadi, vadaku ja rohelise õunaga toodi lauale ümbritsetuna magusast jääst, mõnusalt mitmekihilise maitsenaudinguna, all toredasti krõmpsuv puru. Lihtsalt täiuslik presentatsioon ja suurepärane maitse.


Teenindus oli hea, sõbralik ja abivalmis. Mitte tipptasemel väljaõppega, aga vähemalt südamest püüdlik ja jättis hea mulje.

Joyce restoran ei ole lihtsalt hea, vaid on suurepärane, peaaegu veatu. Mitte spaarestoranide konkurentsis, vaid Eesti parimate restoranide konkurentsis ning hetke seisuga parima toiduga restoran, mis minu hinnangul Eestis eksisteerib. Peakokk Mihkel Manglusele minu poolne maani kummardus ja lootus ruttu sinna tagasi saada, et kõik teised road ka ära proovida -- huvi selleks on väga suur. Nüüd tean, et iga roog menüüs on lahendatud väga loominguliselt, huvitavalt ja kõrge tasemega.”