Viiskümmend halli varjundit
8.2
17 hindajat

157. Viiskümmend halli varjundit
E L James

„Viiskümmend halli varjundit“ jutustab kirjandustudengist Anastasia Steele’st, kes intervjueerib edukat ettevõtjat Christian Greyd ja leiab, et mees on väga ligitõmbav, ent samas heidutav. Olles kindel, et nende kohtumine ei läinud hästi, püüab ta temast mitte mõelda – kuni Grey ilmub poodi, kus Ana töötab, ja kutsub ta välja.
Kogenematu ja süütu Ana on rabatud, et ta tahab seda meest. Ja kui too teda hoiatab, et parem oleks temast eemale hoida, tahab ta teda veelgi rohkem. Ent Greyd piinavad sisemised deemonid ning vajadus kõike kontrollida on ta kinnisidee. Nad alustavad kirglikku armusuhet. Ana õpib tundma oma ihasid ning avastab ka sünged saladused, mida Grey peidab avalikkuse pilkude eest.
Sarja esimene raamat; järgnevad „Viiskümmend tumedamat varjundit” ja „Viiskümmend vabastatud varjundit”.

Väljaandja: kirjastus Pilgrim
Tõlkinud Tiina Kanarbik
520 lk


Lisas Uus 22.11.2012
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (2)

“Mulle väga meeldis, ootan huviga juba järgmisi osasid”

10.01.2013 16:02 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Päikesesse vaataja. Mõlgutusi riimis ja riimita
8.0
1 hindaja

158. Päikesesse vaataja. Mõlgutusi riimis ja riimita
Juhan Nurme

„Päikesesse vaataja“ on autori kolmas raamat pärast autobiograafilist romaani „Ligimene“ (2008) ja luulekogu „Mis on silmaiiri takka?“ (2010). Autori luulemaailm on eripalgeline. Tema tähelepanu pälvivad meie neli aastaaega, ta seisab Balti ketis, viibib haiglapalatis, nostalgitseb, mõtiskleb elust ja inimesest, kelle unistused ja teod on sageli kaugel ratsionaalsusest. Seetõttu on lood teinekord kummalised („Suvi“), vahel ehk võikadki („Palve“). Ometi peaks inimesele, kes raamatu läbi lugenud, jääma mulje, et me kõik oleme nii-ii head. Raamatut kaunistavad jalaga maaliva kunstniku Meelis Luksi maalide reproduktsioonid.


Lisas Marge-Elin Roose 20.11.2012
Pane hinne:
Sõber meriröövel
8.0
1 hindaja

159. Sõber meriröövel
Leida Tigane

Leida Tigane (1908–1983), kes on rohkem tuntud lastele kirjutatud raamatutega, avaldas aastatel 1935–1939 järjestikku neli romaani täiskasvanutele, viimasena neist suvitusromaaniks peetava „Sõber meriröövel“. Kirjaniku lemmiktegelaseks on siingi noor neiu, keda hakkamatuses ja suu peale kukkumises süüdistada ei saa. Pärast ülikooliõpinguid maale, sõbranna vanemate juurde suvitama saabuvat Mariinat ootavad paraku ees aina uued üllatused, millega maaelus täielik võhik neiu vaevalt hakkama saab, kuni selgub...


Lisas Marge-Elin Roose 14.11.2012
Pane hinne:
Tuulte tallermaa  V
8.0
2 hindajat

160. Tuulte tallermaa V
Albert Uustulnd

Käes on nõukogude aeg oma absurdi ja lollustega. Üks paat Aruka meestega põgeneb Rootsi, see on suur skandaal. Oldre pere sunnitakse saarelt lahkuma, nende elumajas käivad KGB-lased prassimas. Romaanisarja lõpus algab taas uus eluring: vangilaagrist naaseb Taavi ja Eeva pojapoeg Hain. Taas lüüakse labidas mulda ja rõõmustatakse ilusa musta mulla üle. Oldrel hakkab uus elu. Tuulte tallermaa 5. osa on Albert Uustulndi loometöö viimane raamat.


Lisas Marge-Elin Roose 14.11.2012
Pane hinne:
Alkeemik
8.0
3 hindajat

161. Alkeemik
Paolo Bacigalupi

Tänase Ameerika üks auhinnatumaid uusi ulmekirjanikke Paolo Bacigalupi (sündinud 1972) maalib oma 2010. aasta lühiromaanis «Alkeemik», mis jõudis ka Nebula auhinna finalistide hulka, värvika pildi pisut araabia muinasjutte meenutavast fantaasiamaailmast, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida, sest iga kord, kui keegi midagi nõiub, tekib maailma juurde ohtlikke ogataimi, mis on juba vallutanud suure osa Khaimi linna ümbrusest. Ometi on inimestel oma igapäevaste vajaduste jaoks ikka tarvis mõni loits lausuda; iga kord, kui seda tehakse, murrab aga ohtlik ja mürgine põldvääne ennast kuskil läbi tänavasillutise, levib naabri katusele ja vallutab niiviisi pikkamööda suuri impeeriumeid. Kes maagiaga tegelemisega vahele jääb, seda ootab kohtumine timuka kirvega. Romaani minajutustaja, vaesunud alkeemik Jeoz, on juba aastaid otsinud oma kunstist, millega tegelemine ei ole keelatud, abi nõidusliku põldmarja vastu, kuni lõpuks leiutab mooduse ohtliku umbrohu hävitamiseks. Alkeemik peab suutma võita ogataime, et maailmas lubataks taas praktiseerida maagiat, sest vaid selle abil suudab ta päästa oma tütre Jiala tapvast kopsuhaigusest. Kas aga linnapea ja ainsana võlukunsti kasutada tohtiv meister Scacz tegelikult üldse tahavad saatanliku põldmarja hävitamist ja maagia taas ausse tõstmist...


Lisas Marge-Elin Roose 12.11.2012
Pane hinne:
Suur Marsi müür
8.0
1 hindaja

162. Suur Marsi müür
Alastair Reynolds

Briti ulme superstaari ja esifantasti Alastair Reynoldsi (1966) pea lühiromaani mõõtu jutustused «Suur Marsi müür» ning «Liustikuline» on avalöögiks kirjaniku tulevikuajaloole, kuhu kuulub tänaseks enam kui viie romaani ja kahe kogumiku jagu tekste. Esimesena eesti keeles sel kujul ühtede kaante vahel avaldatud tekstid on kronoloogiliselt tolle maailma esimesed lood. Jutustuses «Suur Marsi müür» peab Reynoldsi tulevikuajaloos olulist rolli mängiv Nevil Clavain rahusobitajana lepitama kaks sõjajalal olevat fraktsiooni ning lendab selleks Marsile, mis on hiljutise kodusõja tõttu muudetud erinevat liiki targa sõjatehnika surmavalt ohtlikuks lahingutandriks, kus need masinad inimeste tahtest sõltumatult oma hävingutööd edasi teevad. Nagu klassikalises spiooniloos ikka, pole siingi miski nii, nagu paistab, ning ühegi tegelase motiivid sellised, nagu meile alguses esitatakse... Jutustuses «Liustikuline» peab Clavain lahendama kummalise mõrvamüsteeriumi meie päikesesüsteemist kaugel asuval jääliustikest koosneval planeedil Diadeem, kuhu kunagi automaatrobotid on asutanud ameeriklaste koloonia. Koloonia, mis avastamise hetkeks on hävinud. Koloonia, mis koosneb laipadest. Koloonia, mille asukad tunduvad olevat enne oma surma hulluks läinud...


Lisas Marge-Elin Roose 12.11.2012
Pane hinne: