Kõrvalepõige
3.0
1 hindaja

139. Kõrvalepõige
Holger Kaints

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.


Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Pane hinne:
Ära jäta mind rahule
4.8
4 hindajat

140. Ära jäta mind rahule
Peeter Sauter

Romaan räägib avameelselt minategelase kohanemisest eluga pärast abielulahutust. Olnud sunnitud jätma maha pere ja kodu, jagab kirjanikust minategelane räämas ateljeekorterit teismelise poja, peavarju otsinud saksa hipitüdruku Jessica ja oma pisikese tütrega. Suure osa ajast veedab kirjanik juues koos teiste kirjanikega ja hängides kõrval asuvas Seltsimajas, kus peatuvad boheemlased kogu maailmast. Tasapisi tekib kirjanikul püsivam ja lähedane suhe peol kohatud tüdruku Lauraga. Olukord on ambivalentne, peategelane vajab stabiilset suhet, samas kardab luua uut peret. Midagi toimub ka tema ja endiselt ateljees elava hipitüdruku vahel. Peategelane unistab, et võiks abielluda korraga kahe naisega, nii Jessica kui Lauraga, samas on ta kõige lähedasem pisikese tütre Sissiga. Poeg Kustas peab ateljees pidusid oma kamraadidega. Poeg sureb ootamatult. Hipitüdruk ei talu elu korteris, kus keegi on äsja surnud ja kolib ära. Tütar saab kooliealiseks ja peab elama rohkem oma ema juures. Kirjanik jääb jälle üksi, aga see lähendab teda peol kohatud Lauraga, kellega on elatud justkui visiitvabaabielu ja kes otsustab suhteid lähendada ning kolib elama peategelase ateljee lähedusse. Lugu on kirjutatud elule tuginedes, aga pole dokumentaalne. Suurem osa tegelasi - kamraadid kirjanikud ja inimesed Seltsimajas - esinevad oma nime all. Illustreeritud Lilli-Krõõt Repnau vinjettidega. Toimetajad ja korrektorid Karin Kastehein ja Laura Sauter.


Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Natuke nukker lugemine, aga annab hästi edasi noorte keerulist ja sageli mõistetamatut käitumist.”

22.05.2013 07:55 - Kristi
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Sul puudub kohusetunne

141. Sul puudub kohusetunne
Tiit Sepa

Õnnelikult abielusadamasse jõudnud Synne ja Hinno naudivad Kurru talus rahulikku elu, mis taas pea peale pööratakse, sest Synnele ei anna rahu ansambli Dirtex kahe noore laulja jõhker mõrv. Paar otsustab selgust saada, kes ja mis põhjusel kuriteo toime pani. Selleks peavad Synne ja Hinno ka ise muusikamaailmas kanda kinnitama. Üle öö saavutab nende ansambel Siilikesed tuntuse, nii et esinemiskutseid sajab igast Eestimaa nurgast. Ootamatult võtavad sündmused jällegi eluohtliku pöörde ning neil endal tuleb mõrvaritega silmitsi seista. Kogu loo muudab veel segasemaks salapärane organisatsioon oma kahtlasevõitu ettepanekutega.


Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Pane hinne:
Kevadine Luts
6.5
2 hindajat

142. Kevadine Luts
Andrus Kivirähk

Näidend on kirjutatud Oskar Lutsu 125. ja „Kevade“ ilmumise 100. aastapäeva tähistamiseks. Näidendis näeme noort Oskar Lutsu, tema koolipõlve, peret, küla- ja linnarahvast – seda keskkonda ja neid tüüpe, kelle keskel ta kasvas ning kellest kirjutas ka oma „pildikesed koolipõlvest“, raamatu, millest on tänaseks saanud eesti kultuuri tüvitekst. Andrus Kivirähk on Lutsust sageli rääkinud soojuse ja lugupidamisega, ka kui oma eeskujust. Ja midagi olulist ongi neis ühist ja sarnast: leebe, aga humoorikas pilk kaaskondsetele, nauding keelemängust, naljakate olukordade märkamine. Raamatus on üle kümne foto lavastusest, inglisekeelne sünopsis ja info lavastuse trupi kohta.


Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Pane hinne:
LRK 1-3/2013 Kõiv. Uudisjutte
4.5
2 hindajat

143. LRK 1-3/2013 Kõiv. Uudisjutte
Madis Kõiv

Jutukogumik koondab autori enda valiku aastatel 1966–2012 kirjutatud uudisjuttudest, millest mõned on varem ilmunud, teised avaldatakse esmakordselt.


Lisas Marge-Elin Roose 22.01.2013
Pane hinne:
Murtud tiivaga ingel
9.0
1 hindaja

144. Murtud tiivaga ingel
Ivo Lani

Kui me püüame olla objektiivsed, siis saab meie enesearmastus tavaliselt haiget, kuna me armastame sageli omi fantaasiaid lähedastest rohkem,kui reaalselt lähedasi endid ja me ei andesta neile kui nad oma reaalse olemusega meie fantaasiaid purustavad. Jääb küsimus. Keda me rohkem armastame: kas omi fantaasiaid või siiski oma ligimest - lubamata tal olla tema ise. Meis igas ühes on jumalik alge, mis rüütub ajas pahedesse, mida me nimetame arenguks, taipamata, et oleme end märkamatult kuradile müünud ja seda mõistes kulutame ülejäänud elu eneses jumaliku alge taastamiseks, et siit ilmast puhtana minna!


Lisas Marge-Elin Roose 10.01.2013
Pane hinne: