Laul, mis jääb
4.4
10 hindajat

1. Laul, mis jääb
Merle Karusoo

Lavastus Raimond Valgrest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama. Lavastus räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Ja sellest, kuidas sünnivad laulud, mis jäävad.


Lisas sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
12.06.2015
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Laval oli kõik olemas. Omapäraselt minimalistlik, aga nutikalt kasutatav lavakujundus. Tohutu hulk näitlejaid, kellest vähemalt 10 tk olid nö AAA-kvaliteediklassist. Lisaks Raimond Valgre elulugu, mis on ideaalne aines igasuguste raamatute, filmide ja teatrietenduste jaoks. Aga ometi põrus "Laul, mis jääb" suurelt. Eelkõige just kasutamata potentsiaali pärast. Eelkõige just selle pärast, et oli teravalt tunda KUI PALJU parem oleks saanud see lavastus olla.

Etendus oli pikk, ligi 3h ning kolmes vaatuses. Esimeses vaatuses oli Valgre Pärnus. N-ö ilus aeg. Aga kohutavalt fragmenteeritud. Hoolimata 3h pikkusest etendusest ei saadud peaaegu ühtki stseeni korralikult välja mängitud, sest kohe tuli teine asi peale. Mõttetult palju väikseid detaile, mis ei moodustanud ühte tervikut, vaid jäidki, kuni lõpuni segaseks. Nende asemel võinuks mõnegi stseeni pikemalt ja mõistetavamalt välja mängida. Lasta karakteritel areneda ja vaataja jaoks arusaadavaks muutuda. Aga ei. Karakter kadus enne kui täpselt aru sai, kes ta oli, kuigi jäi mulje, et oli justkui oluline tegelane (Valgre elus).

Juba esimeses vaatuses hakkas ka teravalt häirima see, et igast Valgre loost esitati vaid mõned taktid. Vist mitte ühtegi lugu ei esitatud täispikkuses! Ja ometi on lood ju head ning publik tahtis neid kahtlemata kuulda. Täielik materjali raiskamine.

Teine vaatus, mis pidi näitama Valgre allakäiku, näitas kõike muud. Valgre kössitas nurgas, ei öelnud sõnagi ja mul ei temast isegi kahju. Sest ta ei mõjunud mingi tegelasena, juba eelmisest vaatusest alates. See on Avandi raiskamine ja see on Valgre raiskamine. See oleks saanud olle niiiii palju parem, et mul on neid ridu kirjutadeski kahju, sest vaevalt nüüd niipea uut Valgre lavastust tulema hakkab.

Head momendid kolmandast vaatusest olid nõukogudeaegne uute muusikapalade ülekuulamine ja modifitseerimine tolle aja poliitika ja väärtustega sobivaks. Ülle Kaljuste säras! Suurepärane roll. Jah, selline n-ö ülemängitud, aga nii see ju mõeldud oligi ja mõjus väga hästi. Kogu saalile. Nii mulle kui rahvale meeldis ka Rober Annuse roll ja lõpuks lauldud Tondi Tango :)

Ühesõnaga täielik jama. Valgret ma eriti rohkem tundma ei õppinud, Valgret oligi etenduses üsna vähe, sest enamasti ta kössitas niisama nurgas. Mingit Valgre hingeelu tundmaõppimist ega midagi sellist ei toimunud. Kui ta lõpuks kössitama jäigi, siis polnud temast kahju. Ja see räägib millestki. Räägib sellest, et tegelast ei olnud suudetud mulle kalliks teha, ma ei elanud talle enam ammu kaasa. Ja mina olen üle keskmise Valgre loomingu austaja...

Kõige paremad olid hoopis vaheaajad, mil garderoobis mängis tollele ajale iseloomulikku muusikat sobivas riietuses ja soengutega bänd ning vahepeal Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste mõne laulu nende saatel laulsid. Publik hoidis aupaklikult eemale, et vabastada tantsusaal, kus kahjuks keegi publikust tantsima ei tõtanud. lmselgelt bänd seda aga ootas. Just nagu vanasti kui Draamateatri all oli popp kunstiinimeste lokaal.”

12.06.2015 14:58 - sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.

sonic on seda arvustust muutnud: 12.06.2015 21:16
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Vaikus
9.0
8 hindajat

2. Vaikus
Andres Noormets

Jätkusõja viimane kevadtalv. Kusagil rindejoone lähedal tegutseb väike kollektiiv, kelle keeruliseks ülesandeks on kokku koguda langenud relvavendade surnukehad ning saata need omastele matmiseks koju tagasi. Selle kollektiiviga liituvad noored mehed Eino ja Antti. Tõsine ja vaikne Eino on andnud lubaduse Antti isale tema poja eest hoolt kanda. See ei ole lihtne ülesanne, sest kergemeelne Antti satub tihti sekeldustesse. Raske ja nõudlik töö erilistes tingimustes paneb kogu seltskonna psüühika viimseni proovile ning pinnale kerkivad emotsioonid, mis jääksid tavaolukorras sügavale inimese sisemusse. Pinge, hirmu ja väsimuse tõttu ähmastuvad maailma argised reeglid ning esile tõusevad maagilised jõud – isegi vesi väriseb klaasis nagu oleks ta elus. „Vaikuse“ keskmes ei ole sõda ega ajalugu, vaid väikese inimgrupi hingeline seisund ja suhted äärmuslike olude surve all. Nii võiks see lugu toimuda ka teises ajas ja kohas. „Vaikus“ on lugu inimeseksjäämisest, elujanust, sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja saatusest.


Lisas cantabile 12.06.2013
Pane hinne:
Koht sigade seas
7.8
5 hindajat

3. Koht sigade seas
Enn Keerd

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud näidendi tegevus algab 1950. aastate keskpaigas ühes väikeses külas, kus juba kümme aastat varjab ennast sigalas Nõukogude armeest põgenenud Pavel Navrotski. Tema ainuke kokkupuude välismaailmaga on truu abikaasa Praskovja, kes sigalast väljaspool etendab leinavat leske. Nüüd on käes Võidupüha aastapäev ja Pavel on otsustanud kogu julguse kokku võtta ning räpasest sigalast välja astuda. Ta plaanib kaaskondsete ette minna, oma loo ära rääkida ning armu paluda. Viimasel hetkel lööb tema enesekindlus siiski kõikuma, tal tekivad kahtlused inimeste kaastunde ja andestatavuse osas. Ja nii otsustabki Pavel oma kaitsekõne määramatusse tulevikku lükata ning jääda sigade juurde. Möödub palju aastaid enne kui Pavel leiab endas julguse välismaailmaga vastamisi seista ja taas taevatähti silmitseda. Athol Fugardi puudutavat näidendit võib tõlgendada mitmeti. See on lugu võimust, hirmust ja vabadusest ühiskondlikul tasandil. Aga sama palju on see lugu üksikisiku võitlusest oma seesmiste deemonitega. Ja lõpuks on see lugu eeskätt armastusest, mis kestab kõige karmimatest välistest tingimustest hoolimata aastakümneid.


Lisas cantabile 12.06.2013
Pane hinne:
Sajand
5.7
3 hindajat

4. Sajand
Margus Kasterpalu

Tõnu Õnnepalu 1913. aasta varakevad ühe Eestimaa mõisa klaasverandal. Paruniproua, tütred, vana teenija Mari, noor aednik Jaan – kõik nad on veel seal, kevadpäikeses. Nad vaatavad tulevikku just nagu meie täna, murelikult, unistades… Keegi neist ei tea, mida neile toob nende sajand, mis on otsapidi ka meie sajand, nagu on kuidagi meie ka “Sajandi” kahe perekonna, mõisa- ja talupere saatus – see selle maa lugu. Lavastaja: Margus Kasterpalu Kunstnik: Maarja Meeru Osades: Luule Komissarov,Vilma Luik,Anne Valge,Triinu Meriste,Kata-Riina Luide,Peeter Jürgens,Arvo Raimo,Arvi Mägi,Margus Vaher,Meelis Rämmeld,Tarvo Vridolin,Martin Mill,Andres Oja,Andres Tabun,Peeter Tammearu (külalisena),Adeele Sepp (külalisena),Klaudia Tiitsmaa (külalisena),Marika Palm (külalisena),Vallo Kirs (külalisena),Rait Õunapuu (külalisena)


Lisas cantabile 21.03.2013
Pane hinne:
Bloody Mary
7.7
3 hindajat

5. Bloody Mary
Kertu Moppel

Uksed on hirmsad asjad. Kunagi ei või kindel olla, kes sealt järgmisena tulla võib. Kas tullakse ainult su tuppa või tungitakse su ellu? Kas minnes jäetakse hüvasti sõbralikult või lahkutakse vaenlastena? Ei või iial teada. Kertu Moppeli "Bloody Marys" saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult. Õhtut sisustatakse mängudega, kus võitu ja kaotust on raske eristada. Minapildid mõranevad ning enesehinnanguid arvestatakse ümber kiiremini, kui aktsiaid börsil. Kaovad piirid kujuteldava ja päris elu vahel. Kui mängus osaleb inimese kuvand endast, siis kas "päris mina" vaatab kõrvalt või mängib kaasa? Kas keegi üldse kunagi teadiski?


Lisas cantabile 21.03.2013
Pane hinne:
Utoopia rannik. I osa. Teekond
8.2
5 hindajat

6. Utoopia rannik. I osa. Teekond
Priit Pedajas

Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri ühistöös jõuavad lavale Tom Stoppardi triloogia "Utoopia rannik" kaks esimest osa, selleks segavad teatrid trupid ja vahetavad lavastajad: 9. märtsil esietendub Linnateatris näidendikolmiku esimene osa "Teekond" Priit Pedajase lavastuses ning teine osa "Laevahukk" poolteist nädalat hiljem Draamateatris Elmo Nüganeni lavastuses. 19. sajandi alguses kasvab Venemaal üles terve põlvkond noori, kes vaimustub saksa filosoofiast, prantsuse romaanidest ja Puškinist. Pärast dekabristide ülestõusu 1825. aastal kehtestab tsaar Nikolai I tugeva tsensuuri raamatute ja ajakirjade avaldamisele. Hoolimata tsensuurist kihab ja pulbitseb Venemaa ideedest. Noorukesed Aleksandr Herzen ja poeet Nikolai Ogarjov on vaid 12- ja 13-aastased, kui tõotavad pühendada oma elu tsaari diktatuuri vastu võitlemisele. Moskvas ja Peterburis hakkavad ilmuma uued ajakirjad. Ühes neist avaldab filosoof Pjotr Tšaadajev kuulsa kirja Vene mahajäämusest, mille tagajärjel ta hulluks tunnistatakse. Isegi arreteerimised ja maapakku saatmised ei suuda ära hoida ülemaalist värisevat tundmust, millel Stoppard laseb kõnelda läbi Herzeni suu: “Nüüd sa ei saa saapapaelu ka osta, ilma et müüja ei küsiks sinu arvamust eksistentsi olemuse kohta.” “Utoopia ranniku” esimese osa “Teekond” tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844. Näidendi keskne tegelane, tulevane anarhistlik mõtleja Mihhail Bakunin, kasvab koos nelja õega idüllilises Premuhhino mõisas, 200 kilomeetrit Moskvast loode poole. Bakuninite majas käivad suviti nii tütarde kosilased kui ka noore Mihhaili intelligentidest sõbrad. Vaatamata isa meelehärmile suundub energiline ja elujõuline Mihhail üha enam sõdurielust ühiskondlikku ja kirjanduslikku tegevusse. Bakunin sõbruneb kriitik Belinski, luuletaja Stankevitši, Herzeni, Turgenevi ning teiste Venemaa tulevaste ärksate mõtlejatega – terve ajalooliste suurkujude plejaad, keda kehastavad Draamateatri ja Linnateatri selleks puhuks loodud ühistrupi näitlejad. Tõsielusündmustele tuginevat Tom Stoppardi näidendit võib võtta nii iseseisv a kibemagusa oodina noorusele kui ka eelmänguna sündmustele, millest jutustavad “Utoopia ranniku” järgmised osad.


Lisas cantabile 21.03.2013
Pane hinne: