Ööbiku Gastronoomiatalu - Arvustus.com arvustused

“Ööbiku gastronoomiatalu restoran on üks selliseid kohti, mis asub inglise keeles väljendudes "In the middle of nowhere" ja eesti keeles väljendudes pärapõrgus. Tänapäevaks on juba harjutud Tallinnast kaugemal heal toidul järel käima, näiteks Põhjakal ja Okos, aga need asuvad siiski tsivilisatsiooni rüpes. Ööbiku talu, kuhu Tallinnast on umbes tunnijagu autosõitu, on aga tõepoolest keset metsa. Tõsi. Ma käisin seal talvel ja pimedas ning see moonutab sageli pilti, aga ma ei usu, et nii palju. Näiteks kasvatab peremees Ants talust sada meetrit eemal metsa sees väga muhedaid metssigu! See ei ole kindlasti tegevus, millega tsivilisatsioon kergekäeliselt lepiks.

Ants on vahva mees. Ta on selline tegelane, kes loob võhivõõrastele koheselt tunde, et nad on tema vanad sõbrad, suhtleb vabalt, viskab nalja ja ei pea paljuks ka külma ilmaga läbi kottpimeda metsa äärde oma sigu näitama tulla. Kusjuures paljakäsi ja "soojaks kuueks" oli vist ainult põll ees...

Kohale jõudes oli esimene üllatus, et jalanõud tuleb ära võtta. Soh. Kes siis restoranis jalanõud ära võtab! Aga teisalt... see polegi nagu päris restoran, vaid kodu. Ja kodus on tõesti heaks tavaks end jalanõudest vabastada. Ega's palja sokiga pea külmal põrandal tammuma. Antsul sussid puha koridori valmis pandud, igale suurusele.

Külm oli küll. Esialgu oli ruumis ikka päris jahe ja seda veel jupp aega. Ants lubas, et varsti läheb soojaks, sest ahi juba küdes ning tõesti, eine teiseks pooleks oli juba päris soe ning viimasel veerandil tuli juba pintsakki maha võtta.



Ruum ei ole suur ja mahutab praegusel juhul ja talveperioodil vaid mõne laudkonna (kokku u 20 in). Nagu Antsu jutust aru sain, siis suveperoodil on restoran hoopis kõrvalhoones, sügisel kõrvalhoone kõrvalhoones jne. Ning nagu sellest veel vähe oleks, siis põhiehitus alles algavat. Taluhoonest on hetkel kasutusel vast alla poole ning suur söögisaal ja teine korrus tahavad veel väljaehitamist. Ants oli talu ostnud sel viisil, et polnud enne sissegi astunud ning näinud seal kurja vaeva enne kui maja jälle maja moodi hakkas olema ning väljast ja seest sinna veetud olmeprügist vabastatud sai.

Ööbikul käib asi nii, et kõik külalised saabuvad õhtusöögile samaks ajaks ja alustavad söögiga üheaegselt. Siis Antsul ja tema abilisel hea kõigile toite järgemööda kenasti tutvustada ja ette kanda.

Esmaseks käiguks anti lauale jõeforell ja vinnutatud metseasingi hake marineeritud fenkoliribade, kressiidude, kõrvitsasinepiga. Maitses küll. Mitte rabavalt, aga see ei olnud ilmselt ka eesmärk. Mõni ehk kurtis, et ei leidnud metsseasinki üles, aga Ants vandus, et igas portsus olla vähemalt üks kild. Rohkem ei tihanud ta panna, sest see olla tema esimene vinnutatud metsseasingi katsetus ning sinna saanud liiga palju soola.



Ei pidanud Ööbiku peremees paljuks ka sinki kohe lauda tuua, demonstreerida ning lasta sealt oma nahavõtunoaga viile lõigata. Ei, kurat. See sink oli küll äge. Natu veel lihvi ja Ants hakkab vaimustava jamón ibérico meistritele päris kõvasti konkurentsi pakkuma. Nii et kui eelroog tervikuna mind eriliselt ei erutanud, siis see sink küll. Samas enamus lauasolijatest seda vaimustust ei jaganud, aga ehk on süü selles, et vinnutatud sink alles hakkab Eestis (taas) kanda kinnitama.



Aeg järgmisele käigule tuld anda. Sõna otseses mõttes, sest selleks toodi lauale põletatud kitsejuustuvaht. Pealt kergelt leeklambiga üle käidud. Lisandiks apelsinimahlas keedetud peet, kuivatatud porgand ja kõrvits ning karamelliseeritud sibul. Vot ei mäleta nüüd, kust Ööbiku restorani peremees seda kitsejuustu ostis, aga kiitis seda küll taevani. Ma pakun, et Kalamatsi meiereist, sest ma lihtsalt ei tea ise paremat kodumaist kitsejuustu kantsi ja andku mulle nüüd Ants andeks kui ta tahtis loorbereid hoopis kellelegi teisele jagada. Jah, kitsejuustuvaht oli hea. Rasvane juust, mis on nii mõnusaks kreemiks lastud, et isegi närima ei pea, ainult neela, siis mis saaks mitte meeldida. Riivitud peedist ma apelsinimahlanüanssi ära ei tabanud, seega keedan kulude kokkuhoiu mõttes kodus peeti endiselt vee sees. Ma eeldan, et see pidi mingit hapukust lisama, mis peedile sobib ju kenasti, aga pigem lisan siis sortsu kodust õunaäädikat. Kuivatatud porgandi- ja kõrvitsakrõpsud olid efektselt kirka värviga ning roa garneeringuks on neid tõesti tore kasutada. Peedilehele seatud karamelliseeritud sibul jäi aga oma funktsioonilt segaseks. Miks mitte! Aga miks...? ja miks seal lehekese peal..? Nagu üksik saar, mis ülejäänud roaga sõbraks ei osanud saada. Kinni pistsin ta aga nagu näuhtik.



Siis hakkas asi tõsisemaks minema. Eelroalised lõppenud, aeg on supi käes. Supp saabus kahes osas. Esiteks taldrik, kus põhjas rohetas petersellipasta ning mille keskel troonis justkui konservikarbist välja kukkunud hakklihapätsike.



Peagi jõudis kohale ka supi teine pool. Vedelam pool. Puljong, mis valati taldrikusse hakklihapätsiga peaaegu triiki. Tegemist oli pardi-kana puljongi ja lambahakkliha pätsikesega. Supp koosnes niisiis kahest osast ning nii koosneb kahest osast ka minu hinnang, seejuures on see kummalegi õige erinev. Hakklihapätsike, mis kuumas puljongis kiiresti laiali vajuma hakkas, ei olnud minu meelest iseäranis maitsev. Õigupoolest polnudki tal peaaegu mingit maitset ning ei aidanud ka see, et isegi koos puljongiga tundus ta suus kuidagi "kuiv" ja saepurune. Kui koos supiga poleks alla neelanud, siis niisama närides polekski vist kunagi saabunud seda hetke, mil tahtnuks neelatada. Samas kui puljong... oli jumalik. Väga maitsev, intensiivne, rikkalik... Suurepärane! Muidugi Antsu enda keedetud ja kõik, kes teavad midagi puljongi keetmisest, teavad kui palju sinna läheb juba ainuüksi aega, õigetest komponentidest rääkimata. See puljong oli metsseasingi kõrval õhtu kindel nael. (Jah, ma limpsasin praegugi keelt).



Ja saabuski praad. Küpsetatud pardifilee punase kapsa hautise ja ahjuköögiviljadega. Mäletan, et Ööbiku restorani peremees Ants kiitis punase kapsa hautist, aga see mulle maitsemälestust pole jätnud. Samuti ei jätnud erilist muljet garneering, need kaks kurblikku salatilehte hästi ei toiminud. Part oli tore, aga enamus mulle sattunud tükkidest kahjuks liiga kauaks küpsema jäänud ning väga kõvaks küpsenud. Teised said siiski paremad palad, milles veendusin ka siis kui Ants köögist veel mõned lõigud tõi, tähendades, et need olla üle jäänud. Need olid kohe palju hõrgumad, mida võis aru saada ainuüksi peale vaadates. Ants selgitas, et otsatükid ongi rohkem küpsenud, aga just need oleks need võinud minu meelest kööki "üle jääda".



Eine lõpetas magustoit, midagi paksu moosiga purukoogi laadset all ning seal peal jäätisekuul. Maitsev, meeldiv, rammus ja väga magus. Nagu Lati Pats.



Nõndaks. Selline käik sai ja selline jutt sai. Loodan, et andis minu kogemust piisavalt hästi edasi ja said sutsu aimu, mida Ööbiku gastronoomiatalust oodata. Muide, Ants mainis ise alustuseks, et paljud peavad gastronoomiat ja gurmeed sünonüümideks, ning selgitas varmalt, et see pole teps nii ja et gastronoomia on pigem toidukultuur. Nii ongi ja just sellise kultuurielamuse Antsu talust saabki. Tasub minna küll. Iga õhtusöök on erinev ning kindlasti ei õnnestu kellelgi täpselt samasugust õhtut kogeda, nagu minul oli, küll aga elemente sellest ning lisaks midagi uut ja kahtlemata huvitavat.”