Sedaanid - Arvustus.com arvustused

“Insignia OPC ei ole mingis mõttes sportauto sõna teravas tähenduses, seda on lihtne juhtida – auto käitub rahulikult ja andestab palju. 1,7tonnine tühimass ei luba olla kurvides väga vilgas, kuid rehvid ja vedrustus tulevad koormaga suurepäraselt toime ja ülekaalulises lodevuses Insigniat süüdistada ei saa.
Veojõu suunamine tagaratastele on lahendatud Haldexi mitmekettalise siduriga, mille tööloogikale ja lülituskiirusele ei saa ringraja kogemuse põhjal teha küll ainsatki etteheidet. Kiirendusele aitab nelikvedu tõhusalt kaasa, auto käitub kurvidest välja kiirendamisel stabiilselt ja ettearvatavalt. Oma abi pakub ka piiratud libisemisega diferentsiaal tagaratastel.
Tagaistmel leidub ruumi sama palju kui tavalisel Insignial, st sedaanil napib pearuumi, küll aga leidub lahedalt jalaruumi ning ka pakiveos ei jää OPC tavamudelile alla.

Miinused: mass
Plussid: võimsus, kiirus, juhitavus, disain

Kokkuvõte: kiire, võimas ja hästi juhitav auto, millel säilinud kõik pereauto praktilised väärtused.”

“Audi A6 värskendatud välimus ja sisemus ununevad juhil kohe, kui uus ülelaadimisega V-6 asub oma võimeid näitama. Kuuesekundiline kiirendusaeg paigalt sajakilomeetrise tunnikiiruseni ning valmisolek koheseks jõudemonstratsiooniks peaaegu igas gaasipedaali asendis ei tähenda, et A6 valgelt särgilt võiks leida plekke või lipsusõlm oleks lastud lõdvaks. Testis mõõdetud kuues kiirendussekundis või välkkiiretes möödasõitudes pole midagi higist, need käivad justkui muuseas.
Mootoreid leidub valikus ühtekokku kümme: võimsus jääb vahemikku 136st 580 hobujõuni, viimast pakub teadagi RS 6.
18tollistele velgedele tõmmatud madala profiiliga sportlikud rehvid ei muuda sõitu auklikul teel just ülimugavaks, kuid mitte ka ebamugavaks. Küll aga üllatab A6 klassi kohta suhteliselt kõrge sisemüraga pinnatud ja naastrehvidega karestatud teekattel, samas kui kruusakivide klobin on hästi summutatud ning tuulemüra ei pääse sõitjaid häirima.

Miinused: baasvarustus, sisemüra
Plussid: uus mootor, juhitavus, lisavarustus, soliidsus

Kokkuvõte: soliidne esindusauto, oma kiiruse ja võimsuse kohta ökonoomne, palju lisavarustust, vähevõitu baasvarustust”

“D3 kerega A8 on Audi kolmas katse luua maailma parimatele luksusautodele võrdväärset konkurenti. Suures plaanis see Audil ka õnnestus, sest mootorid, käiguosa, kere ning eelkõige sõitjateruum on igati peamiste konkurentide vääriline.
Konkreetsed ning puhtad jooned jätavad Audi tippmudelist stiilse ja kvaliteetse mulje. Audi A8 on ka oma segmendi üks ruumikamaid, neli täismeest mugavalt mahutada (eriti veel L-versioonis) pole mingi probleem. Võiks väita, et turul ei ole teist nii õdusa ja kvaliteetse sõitjateruumiga masinat kui Audi lipulaev.
Üldiselt loetakse A8 mootoreid suhteliselt pommikindlateks (eriti enamlevinud V-8d) – eeldusel, et nende eest hästi hoolt kantakse. Hooldus on siiski kallis, sest näiteks hammasrihma vahetuseks tuleb esiosa suuresti lahti võtta (koos vajalike lisatöödega kulub esinduses suurusjärgus 30 000 krooni).
Eelkäijaga võrreldes on veermik vastupidav. Paljud autod on varustatud õhkvedrustusega, mille rikete korral (tavalisemad õhukompressori rikked ja süsteemi lekked) kipuvad remondiarved siiski kosmiliseks minema. Samas pole õhkvedrustusega massiliselt probleeme olnud. Pidurid on esmaklassilised. Probleemse kohana võib märkida elektrilist käsipidurisüsteemi, mille juhtplokk võib rikneda. Automaatkäigukastidega üldiselt muresid ei ole, kuid probleemide korral on kulud suured, seega tasub enne ostu sujuvas käiguvahetuses veenduda.

Miinused: kallis üleval pidada, vedrustusmugavus jätab soovida, elektroonikaprobleemid
Plussid: nelikvedu, disain, viimistlus, tasemel mootorid

Kokkuvõte: Audi A8 on kvaliteetne, võimas ja esinduslik. Kui suured jooksvad kulud ei hirmuta, siis on see väärt ost.”

“Ükskõik, kui kaheldavalt Audi pressiinfo A5 Sportbackiga uue autoklassi leiutamisest ka ei kõla, esineb peakangelane ise siiski veenvalt – sõna sport pole nimetuses sugugi ülearune ei välimust ega sõiduomadusi silmas pidades.
Mõistagi ei saa olla laugpära (luukpära keretüübi alaliik) sama praktiline kui universaal, kuid siiski pakub see sedaanist rohkem võimalusi. Küsimus polegi pakiruumimahu liitrites, vaid nende kasuliku kasutamise võimaluses. A5 Sportback mahutab A4 sedaaniga võrdselt 480 liitrit ja need mõlemad omakorda 10 liitri võrra vähem kui universaal, kuid päris elus osutuvad pakiruumi kujust ja laadimisava suurusest johtuvalt veovõimalused palju erinevamaks kui numbrid suudavad näidata.
Ruumikusega osutuvad lood kahetiseks – esiistmetel sõitjatel pole kurta millegi üle, tagaistmel jagub jalaruumi piiravalt, kuid katusekaar sööb isukalt pearuumi. Juba keskmist kasvu sõitjal nühib pea vastu lage, rääkimata pikkadest.
Seesama katusekaar koos pakiruumikatte ja toekate tagapiilaritega kahandavad märkimisväärselt nähtavust taha – parkimisandurid pakuvad lausa hädavajalikku abi auto manööverdamisel kitsastes tingimustes.

Miinused: pearuum tagaistmel, rehvimüra, sõiduomadused keskpärasel ja halval teel
Plussid: disain, juhitavus, sportlikkus

Kokkuvõte: stiilne ja hästi juhitav auto, mille sportlikkus, vähemalt sportpaketiga varustatuna nagu prooviauto, nõuab kõvasti lõivu mugavuselt.”

“Alfa 159 pole sportauto, kuid sport on tal geenides. Ja ükskõik kui taltsaks roolikeeraja teda ja ennast ei sunni, saab pärilikkus siiski võitu. Ja siis läheb lahti: juhiloast tuleb kõvasti kinni hoida.
2,2liitrise mootoriga Alfa 159 pole 185 hobujõuga just eriline atleet, pigem lihtsalt heas sportlikus vormis. Sama saab öelda kiirendusvõime kohta – 8,8 sekundit paigalt sajani pole halb, kuid ka ei midagi sensatsioonilist.
Roolitunnetus on esmaklassiline, mootori reaktsioon gaasivajutusele kiire ja käiguvahetus täpne. Rool istub kätte kui valatud ning esimest võimalust 185 hobusele kannuseid anda ei jaksa juht tipptunnil linnast välja venides ära oodata.
Alfa metsikumat poolt proovides on miinusteks ebatäpselt doseeritavad pidurid ja veidi ebamäärane sidur. Viimase pedaal on pika käiguga ja lahutus-lülituspunkti leidmine pole kuigi lihtne.
Sportlikkusest johtub teinegi ebamugavus: veeremüra maanteekiirustel. Samas saab möödasõidud toimetada vaevata, mootor veab jõuliselt juba 2000 pöördelt, suurim võimsus äratatakse aga kusagil 4000 kandis.
Sõitjateruumis on 159-s neljale ruumi piisavalt, kolmekesi tagaistmel läheb muidugi kitsaks. 405liitrise pakiruumi kasutusvõimalusi pärsib väike laadimisava, kuid mahult asetub see konkurentide vahele: näiteks BMW 3. seeria sedaanil on see 460 liitrit, Lexus IS-il 378.

Miinused: veeremüra, keskpärase suurusega pakiruum
Plussid: disain, juhitavus, sõidurõõm

Kokkuvõte: kaunis ja temperamentne auto, mis veidi tingib sõidumugavuses ja praktilisuses.”

“Alfa Romeo 166 ees seisis raske ülesanne, tal tuli konkureerida luksussedaanide raskekahurväega – BMW 5. seeria, Volvo S80, Audi A6 jt. Alfa Romeol on selleks alati olnud eeldused (silmapaistev kujustus, võrratud sõiduomadused ja eesrindlik tehnika) peale ühe – töökindluse. See ebausaldusväärsus on omandanud lause legendaarse aura ja tihtipeale peetakse seda üheks Alfa Romeoga lahutamatult kaasas käivaks omaduseks. Muidugi, Alfasse võib ka teisiti suhtuda – Briti telesaate “Top Gear” saatejuht Jeremy Clarkson on öelnud, et Alfal pole vigu, tal on iseloom. Sellegipoolest pidi 166 “iseloomust” lahti ütlema, et väärilist konkurentsi pakkuda. Päriselt see (õnneks või kahjuks) ei õnnestunud. Töökindlus on Alfa Romeo kohta suhteliselt hea, üldises plaanis aga keskmine või veidi alla selle.
Alfa Romeo 166 ei tundu sõites nii suure autona, kui ta tegelikult on, seda tänu sportlikule vedrustusele ja head tagasisidet pakkuvale roolile. Seesama sportlikkus, mis kõva kattega heal teel mõjub sõidutundele hästi, tuletab ennast aga halval teel hoopis ebameeldivamalt meelde, sest kahjuks on tunda kõik ebatasasused ja sügavamast august läbi sõites võib tekkida tunne kui mõnes eriti jäigas sportautos – otsekui oleks keegi jalaga vastu tagumikku virutanud. Mudeliuuenduse käigus muudeti veidi vedrustust ja probleem leevendus, kuid täielikult ei kadunud.
Kuigi esiveoline ja varustatud võimekate mootoritega, ei ole 166-l enamasti probleeme jõu mahapanemisega ja esirehvid enneaegselt enamasti ei kulu, vähemalt siis, kui just tahtlikult rattaid puksima ei lase. Pidurid on 166-l tasemel ja võimsamate mootoritega kaasnevad ees Brembo neljakolvilised sadulad, mis koos mehist mõõtu ketastega tagavad tasemel aeglustuse.

Miinused: janused bensiinimootorid, vähe ruumi taga, halb maine
Plussid: elegantne ja eriline välimus, soodne osta ja soodsad varuosad, haruldane

Kokkuvõte: Alfa Romeo 166 võiks kuuluda klassi tippu, kuid mõned väikesed puudused seda siiski ei luba. Siiski on tegu omapärase ja hea sõidukiga.”