Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Esimest korda seda kohta külastades veetsime seal noormehega romantilist laupäevaõhtut. Tellisime kõigepealt lõhepelmeenid. Lugesin ära- 9 tk :) Need olid maailmaparimad. Tõeline hõrgutis. Oleksin neid palju palju rohkem söönud. Magustoiduks crem brülee. Jällegi väga maitsev. Kuna söön seda magustoitu igal pool siis tean, et see oli üks parimaid. Meeldiv tagasihoidlik teenindus. Ei pidanud ootama, kõikidele küsimustele tuli täpne vastus. Profesionaal... Edaspidigi käisin paaril korral seal neid pelmeene söömas. Mul on nii kahju, et see koht kinni pandi. ”

“Tuli mõte minna lihtsalt kohvikusse ja kuna Klaus oli veel külastamata (kuigi palju jutte kuuldud), siis seadsime sammud sinna. Õigemini seadsime sinna autorattad, sest ilm oli väga tuisune. Seda parem meel oli saada parkimiskoht enam-vähem kohe ukse ette. Need u 10 meetrit, mis tuisus läbida tuli läksid kiiresti, ehkki libedalt, sest kohviku esine oli parajalt jääs. Ideaalis oleks võinud graniitliivatada, aga noh, pole hullu. Kohvik on piisavalt kesklinnast kõrvalejäävas tupiktänavas, nii et seal ei tundugi nii kohane korralikku liivatamist nõuda.

Kohviku sisekujundus mulle meeldis. See oli küll praegu ülipopis teise ringi mööbli stiilis, aga vastupidiselt F-hoonele ja paljudele teistele kohtadele nägi see välja puhas ja viisakas. Vallatu hipistiili ja viisaka kohviku ühitamine tuleb Klausil väga hästi välja. Ka vana lauda vaadates ei tundnud ma hetkekski, et tegu oleks mingi vana määrdunud asjaga, nagu vahel juhtub, vaid tunnetasin ainult eseme vanusest tulenevat positiivset hõngu.

Menüü, vähemalt Dineemenüü, nagu paberile kirjutatud oli (ei tea, kas neil on mingil muul hetkel ka mõni teine), oli lühike ja konkreetne. Hinnagruppide kaupa, mitte et iga toit päris erineva hinnaga. Kõik pearoad 11, kõik magustoidud 4, näiteks.

Menüü ja perfokaardist tehtud joogikaart nägid ka päris stiilsed välja ning teenindus oli sõbralik. Unustas küll hetkeks meid ära ning arvet pidin minema küsima leti äärde, aga mind märgati seal kohe (kuigi teenindaja tegeles kellegi jookidega) ja sõbralik noogutus andis mõista, et kohe tuleb ta mu laua juurde. Nii juhtuski.

Toitudest sai seekord proovitud kõike küll väga minimaalselt. Nagu öeldud, läksime sinna vaid kohvitama, aga musta kohvi ja latte kõrvale sai mekitud ka Valge šokolaadi-mandariini panna cotta küpsisega (mandariinist oli seal vaid törtsuke mandariinimahla panna cotta peale nõristatud) ning Hõõgveinis küpsetatud pirnidest supp mascarpone-vanilje kreemi ja kakaoküpsisega. See küpsis tundus olevat puhtast kakaost pressitud, või vähemalt väga minimaalsete lisaainetega. Tõeliselt tugev ja puhas maitseelamus. Kõik need asja maitsesid oivaliselt, isegi kohv, mille sort jäi küsimata, oli meeldivalt mõrkja järelmaitsega, mitte hapukas, nagu sageli juhtub. Ainus mõte, mis kusagil kuklasagaras tekkis, oli see, et ehkki kõik proovitud asjad olid väga maitsvad, ei olnud tingimata kõige õigemad komponendid/lisandid omavahel kokku pandud. See kakaoküpsis oleks hoopis sobivam olnud näiteks panna cotta juurde, samas kui viimase juures olnud hele küpsis ei andnud sellele magustoidule absoluutselt mingit lisanüanssi. Oligi lihtsalt hea küpsis. Ideaalmaailmas võiks need lisandid maitseid täiendada, aga see, mida ma praegu tegin, on juba norimine sellisel tasandil, millest tavakohvikute mõistes rääkida ei saagi, nii et ärge võtke seda kui mingit eriti negatiivselt hinnangut. On kiitus, et sellise nüansi kallal üldse norida saab :)



Hõõgveinis küpsetatud pirnidest supp oli väga maitserikas, korraga hapukas, magus ja lisaks veel maitsetest läbi imbunud. Üks suutäis seda on lausa paradiislik nauding. Probleem on aga selles, et seda on terve kausitäis. Kuidas saab olla nii, et väga maitsvat asja on liiga palju? Väga lihtsalt -- väga maitsev ja maitsetest tulvil toit on nii rikkalik, et seda palju süüa ei suuda. Supikausitäit näiteks alla kulistada ei õnnestunudki. Kui mõne aja pärast jälle suutäie võtsin, oli aga hinnang endine -- ülimaitsev. Mul on tunne, et sellest saaks ideaalse kastme mingile magustoidule. Siis jääks sööjal tunne, et "oh, kui hea, kahju, et seda nii vähe on".

Mul on plaan Klausi kindlasti külastada ka tühja kõhuga, et proovida nende parti ja muid roogi, aga hetkel kehtib õhkkonna, teeninduse, hindade ja toidu kvaliteedi skaalal minu poolt kõrge hinnang 9 punkti.”

“Suures püüdes oma endine pooletoobine, aga see-eest kindlalt arusaadav imago maha raputada, on Kloostri Ait kahjuks maha raputanud ka oma omapära. Kunagi sai seal istutud väga sageli, teismelisena. Esinesid paremad ja halvemad bändid, luristati teed ja tunti end hästi. Nüüd on lauad kaetud pidulike laudlinadega, aga tunne on vale. Mitte et seal kole oleks, aga nüüd kõlgub Kloostri Ait kuskil vahepeal, olemata ei üks ega teine. Korralikku restorani ei anna välja ei teenindus, ega toitude tase, endisest ajast jääb puudu boheemlaslik seltskond ja hea meeleolu. Ma saan muidugi aru, et needsinased teed luristavad boheemlased vast palju raha sisse ei toonud, aga nüüd paistab seal jälle vähem rahvast olevat, nii et usun, et rahaliselt teeb sama välja. Lihtsalt nii lahe enam ei ole.”

“Ordered pancakes with condensed milk - they were totally burned out and impossible to eat. No apologizes from waitress, not professional.
”

“väga hubane, wundebar!”

“Käisin ka eile seal ja tellisin samuti neid nende spets nuudleid. Ma ausalt ei oska toidu maitset teistmoodi selgitada, kui et toit lõhnas ja ka maitses nagu räpane nõudepesunuustik. Suutsin umbes kolmandiku ikka ära süüa, aga siis oli süda juba nii paha, et rohkem tõesti ei suutnud. Ma ei tea, kas see oli juhus ja toiduga juhtus midagi või ongi see too üllatus, mida kokad kodulehel lubavad (alati nõus klienti üllatama), ent minu jaoks oli see tõeliselt ebameeldiv elamus.”