Rannahotell - Arvustus.com arvustused

“1.jaanuari õhtul läksime elama ja einestama Rannahotelli – imelisse EWaegsesse hoonesse, kus mh toimusid ka Raimond Valgre filmivõtted. Umbes aasta tagasi tehti see korda ja nüüd võib taas hõljuda valgetes koridorides ning laulda ajatuid armastusballaade.

Piltidega postitust vaata minu blogist: https://kyllusesarv.wordpress.com/2017/01/20/parnu-rannahotell/

1. jaanuari õhtul valitses hotellikoridorides ning restoranis kummituslik vaikus – olime reisimas väljaspool igasugust hooaega. See andis kogu üritusele erilise nüansi – nagu jaanipäeval tühjas linnas. Meeldiva üllatusena aga musitseeris fuajees kaunis klaverimängija. Andsime restoranile võimaluse end üllatada ning hellitada ja tal tõesti õnnestus see.

Tavapärase võinoa ja taldriku asemel olid võinoad torgatud kivisse. Ka menüü paistis tore ning huvitav. Esmalt toodi lauda peakoka tervitused ning selle juurde õhukesed isetehtud tatraleivad majoneesiga.

Eelroana sõime talletartari puravikumajoneesi ja põdrasamblaga. Lisaks oli taldrikule puistatud ka puravikutolmu. Väga õnnestunud maitsekombinatsioon.

Teise eelroana sõime nuumpardi maksa sous-vide õunte, õunaželee ja kirsiõlles marineeritud kirssidega.
Mõlemad road olid väga maitsvad. Kuid originaalsuse eest saab plusspunktid pardimaks, kuna tavapäraselt seda toidukohtades ei pakuta. Pardimaks oli õrn ja sobis hästi kokku kergelt hapude ja samal ajal värskendavate õuntega. Kirsid lisasid tummisust ning sügavust roale.
Pearoogi serveeriti lisateenindusega ehk mõlemale roale serveeriti kaste alles meie juuresolekul.

Ühe roana sõime metsparti porgandikreemi aniisisiirupis valmistatud põldmarjade ja porgandikreemiga. Kui mulle esmapilgul tundus, et liha selles roas on vähe, siis seda meeldivam üllatus oli tõdeda, et liha oli valmistatud lausa kahel viisil – fileena, mis oli tavapäraselt mõnus ning frititud confit pallina! See roog oli tõesti mõeldud mulle, kuna ma armastan soolaseid roogi, mis on samas magusad. Kes on väga klassikaliselt soolaste maitsete austaja, see võib ehk pettuda.

Teise roana sõime kammeljat maisipüreega fennelikastmega. Roog oli tore ja maitsev, kuid jäi igas aspektis alla nii pardipraele kui Supelsakste kuldmerikogrele. On lihtsalt ebamugav süüa pearooga kausist. Samuti tundub maisipüree pigem Ameerika farmerite lõunaoode, kui Pärnu rannarestorani pearoog. Ma ei eita, et õrn kala ja magus mais sobivad, aga see maitses veidi odavalt. Kuid plusspunktid kindlasti selle eest, et nad pakkusid valget kala ja said sellega keskmiselt hakkama.

Magustoidumenüüs võlusid meid enim Kitsejuustu brüleekreem loorberijäätisega. On tõeliselt tore, et keegi pakub seda ülimaitsvat, kuid ikkagi väga äraleierdatud magustoitu põnevamas kuues, kui vaid lihtsalt mündi või sidrunimaitseliselt. Loorberijäätis andis juurde just sobiva killu. Kui mina ise eelistan magustoite alati magusana, siis sestap jäi mulle magususest veidike puudu. Minu kallim see-eest kiitis rooga vaid positiivsete sõnadega.

Teise magustoiduvaliku tegime liitlaste – kadakas ja kama – vallast. Kui eelmises roas jäi mul veidi magususest puudu, siis see magustoit on kohe kindlasti neile, kes armastavad kui järelroog on pigem värskendav ja hapu. Kamast oli tehtud magustoidu peale krõbe küpsis, lisandiks jõhvikakreem.

Kui juhtute aga tellima lõppu veel ka teed ehk kohvi või käsitööõlut nagu meie, siis tuuakse lauda veel parima etiketikohaselt käsitöötrühvleid.
Kokkuvõtvalt: koht on küll kallis, road varieeruvad 20 € ümber ja veidi alla selle, kuid road on põnevalt ülesehitatud ja kaunilt serveeritud. Minu jaoks on Eestis peale kõiki kogemusi restoran nr 1 Vihula, kuid ma tundsin, kuidas Rannahotell hakkab talle varsti päris lähedale saama.”