PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

187. Short Term 12 (2013)
Destin Cretton

Režissöör Destin Cretton võlub vaatajaid selle juukseotsteni liigutava draamaga laste hoolekodu töötajatest ja elanikest. Filmi on tasakaalustatud süngelt südamliku huumoriga ning see räägib ühiskonna tumedatest teemadest läbi kannatajate emotsioonide ja näoilmete, mitte reaalse vägivalla näitamise. Selle filmi ilu ei seisne mitte visuaalses esteetikas, vaid selle tegelaste siiras, ebatäiuslikus lihtsuses ja puhtuses, millega nad vaikselt hinge hiilivad.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

188. Bitch Hug (2012)
Andreas Öhman

Kurbmagus komöödia hüpermoodsast rootsi tütarlapsest, kes ihkab unisest Stockholmi eeslinnast New Yorgi kosmopoliitsesse glamuuri põgeneda, ent on sunnitud oma äparduse tõttu unistuse täitumise asemel veetma suure osa suvest vanas lagunevas segasummasuvilas. Olude sunnil sõbruneb ta erakliku Andreaga ning idüllilist „maaelu“ elades hakkab ta märkama oma senise maailmapildi ja väärtushinnangute mõralist vildakust. Mis saab aga siis, kui minevik ta uuesti üles leiab?

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

189. Amazonia (2013)
Thierry Ragobert

„Amasooniat”, prantsuse loodusdokumentalisti, Thierry Ragobert’i („Valge planeet”) uusimat teost ei peaks ehk püüdma sõnadega tabada – tegu on võimsa vaatemängufilmiga, kus pilt tõepoolest räägib rohkem kui tuhat sõna, sest suudab näidata maailmale nii detailplaanis kui ka haarata seda mastaapsete panoraamidega linnulennult. Sõnu ei kasuta ka film ise, loobudes loodusdokumentaalfilmide tavalisest pealeloetud jutustajatekstist ja lastes kõikidel tegelastel rääkida oma keeles. Ent poeetilist vaatemängu läbib lõngana ka jutustus ühe pisikese pärdiku, tsirkuseartistist kaputsiinahvi odüsseiast läbi Amazonase, kuhu ta lennuõnnetuse läbi satub. Nii algab enneolematu seiklus läbi maakera kopsude, mis on täis uskumatuid peletisi, ootamatuid ohte ja õppetunde. Nii kohtub meie kangelane sealse floora ja fauna värvikate esindajatega, saab teada, et näljale vaatamata ei tasu eredavärvilisi seeni süüa, ning avastab selle retke kaudu ühtekuuluvustunde millegi suurema ja võimsamaga. Ragobert’i teos on mitmetahuline, olles emotsionaalne ja kaasakiskuv dokumentaalne draama ja suurepäraste näitlejatöödega perefilm. Samas on see ka aastatepikkuse uurimuse tulemusena valminud loodusfilm, mille siht on vihmametsade elurikkust detailselt ja täpselt kujutada. Loo ja looduse ühendajaks on majesteetlik kinematograafia, mis muudab teose tõeliseks loodusesteetikaks, portreteerides Amazonast kogu selle lopsakuses, värvikirevuses ja fantastilisuses ning kontrastis inimtegevuse tulemustega. Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

190. Ecstasy of the Angels (1972)
Kôji Wakamatsu

Aastaaegade ning nädalapäevade varjunime taha peituv noorte revolutsiooniliste radikaalide grupp saab ülesandeks sisse murda USA sõjaväebaasi lõhkeainelattu, et sealt võimu kõigutavate pommiplahvatuste jaoks käsigranaate varastada. Kuid kui mustade päikeseprillide ning stiilse väljanägemise taha varjuv napisõnaline rühmituse liider Oktoober saab tulevahetuses vigastada, jäädes pimedaks, on salapärase ning Aastaks kutsutava liidri käsul aeg tuua esiplaanile järgmine seltskond võitlushimulisi noori veelgi radikaalsemaid ning karmimaid võtteid kasutava Veebruari juhtimisel. Isehakanud revolutsionääride killustunud fraktsioonide vahel puhkeb aina absurdsemaid ning psühhedeelsemaid mõõtmeid võttev võimuvõitlus, kus mõjutusvahenditena sobivad ühtmoodi seks ja vägivald. Wakamatsu tuntuimaid ning vaieldamatult kinoklassikasse kuuluv ühtaegu mustvalge ja värviline „Inglite ekstaas” on abstraktse huumoriga vürtsitatud ülistiilne kombinatsioon 1970ndate revolutsioonilisest ideoloogiast, pinku eiga softcore erootikafilmist ning ajastu hõngu kinnistavast agitatsioonilaulude ning free jazz’i hullutavast heliribast.

Jaapani filmiloo ehk ühe olulisema filmistuudiole Art Theater Guild (ATG) valminuna ning hiljem revolutsiooniliste sidemete tõttu eksiili läinud stsenaristi Masao Adachi käsikirjale tuginev „Inglite ekstaas” sisaldab ühtmoodi viiteid 19. sajandi Prantsuse revolutsioonile, Venemaa 1917. aasta veebruari- ning oktoobrisündmustele ning Wakamatsut ning Adachit inspireeritud Palestiina vabastusliikumisele.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

191. Not Waving But Drowning (2012)
Devyn Waitt

Hetk enne uppumist on tunne, et su kopsud plahvatavad - elu ja surma vahel on ainult üks ainus sõõm õhku. Kui keegi sind sel hetkel pinnale ei tõmba, on kõik läbi. Me kõik loodame, et sellistel hetkedel on meie kõrval just see inimene, kes meid päästab. Noor režissöör Devyn Waitt murrab kinolinale hämmastavalt aruka ning lummavalt kauni noortefilmiga naiivsete (l)ootuste ja karmi reaalsuse valusast kokkupõrkest.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

192. Our Heroes Died Tonight (2012)
David Perrault

David Perrault’ esimene täispikk mängufilm on omapärane mustvalge homage varajasele 1960ndate filmile, portreteerides kaht keerulise minevikuga maadlejat.

Filmi avakaadrite montaaž koosneb erinevatest kakluskaadritest, mis kokku pandud 1954.–1962. aastatest pärit originaalmaterjaliga maadlusmatšide arhiividest, andes nii vaatajale kätte õige tonaalsuse ning kui meile tutuvustatakse Simonit (Jean-Pierre Martins), kogukat ning valget maski kandvat maadlejat hüüdnimega Tont, teame juba, et millalgi veab kuskil viltu. Üsna pea kohtab Simon oma vana tuttavat Victorit (Denis Menochet), kes on tagasi Alžeeria sõjast. Väsinud ja oskamata sõjatraumast üle saada, otsib viimane võimalusi, et raha teenida. Ei lähe kaua, kui Victorist saab musta maskiga Bellville’i Ülesostja.

Neile, keda kõnetab 1950.–1960. film noir klassika, eriti neile, kellele meeldivad prantsuse lavastaja Jean-Pierre Melville’i filmid, on see film omaette maiuspala.

Maria Reinup