2010 - Arvustus.com arvustused

“Miks vaadata internetist neid 20 sekundilisi nalja animatsioone, kus pisikesed linnukesed traadi peal nalja teevad või mõned muud loomad millegi vaimukaga hakkama saavad, kui sa saad vaadata Despicable Me-d, kus on läbi filmi näha kollaseid tegelasi, kes oma lolluste ja pitchitud pudi keelega lollusi teevad ja pisarateni naerma ajavad. Väga ülemeelik ja lõbus multikas, mis säilitab samas oma väärikuse.”

“Kui jätta kõrvale fakt, et filmi tegelane on facebooki looja, on film siiski naeruväärselt keskpärane ja pisut tühi.”

“Kõik, mis oskan öelda: Kohati oli huvitav film ning hea vaheldus, kuid samas oli ploti teostus väga naeruväärne ning tõesti oleksin Shymalan-ilt midagi enamat oodanud...”

“Tõeliselt nilbed avatiitrid juhatavad sisse tükikese ajaloost, mis on liiga ähmane ja lõpuni voolimata tegelastest koosnev verest vettind laamendamine. Lugu on lihtne, varitsus kasvab üle tagaajamiseks ja see ei lõppe enne kui keegi pea võrra lühem. Neil Marshall oli lubav lavastaja madalaeelarveliste Dog Soldiers'i ja The Descent'i näol, aga sealt edasi läks asi käest ära. Tundub et meest huvitab rohkem efektne jäsemete ja vere lennutamine, kui tugevad tegelased ja hea sisu. Kui sündmused leiavad aset nii kauges minevikus, siis nendel tingimustel ei mõista, miks see kellelegi korda peaks minema. Filmis leidub pisut meeldivat muusikat ja Fassbenderi hääl sobib hästi jutustaja rolli. Meeldiv Imogen Poots paitab silmi ja Fassbender lisab filmi mingitki särtsu. Seevastu kena Olga Kurylenko ei lausu ühtki sõna terve filmi jooksul, mis oli vaenlase kohta kindlasti asjalik otsus lavastaja poolt, eriti näitleja suhtes kel on rohkem modelli kui näitleja kogemust. Kurylenko kehakeelest ei piisa. Film ei anna midagi juurde ja ei röövi ka paljaks, aga üldiselt on see jant üks talutav ajaraiskamine oma lühikese kestvuse tõttu.”

“Nagu kaasaga kinost väljudes justkui ühest suust ütlesime -- see oli lugu vingatsist, kes rändas mõnda ilma ringi ja vingus.
See ei olnud sugugi hea film ja ma olen päris kindel, et raamat, mida ma lugenud ei ole, pea olema sada korda parem, muidu sellest seesugust hitti saanud poleks.
Filmi algus jõudis väga ootamatult selleni, et järsku oli Roberts öösel voodist tõusnud ja läks pisarsilmil palvetama, sest kõik olevat väga pahasti. Seejuures film ei andnud enne selle kohta mingit vihjet, et tal midagi pahasti oleks. EI mingit hingelist võitlust, ei midagi. Ühel hetkel hakkas lihtsalt halama, veen otsaees paisumas.
Jättis oma mehe maha, võttis mingi uus, jättis selle ka maha, pani Itaaliasse, vingus natuke, läks Indiasse, vingus jälle ja jõudis Balisse, kus vingumine jätkus. Leidis sealt mehe, jättis selle maha, siis öeldi talle, et ta ikka mehe tagasi võtaks ja ta võttiski.
Ülilame ja mingi arenguta. Ma ootasin, et peategelane teeb läbi mingi kirgastumise, areneb vaimselt kuhugi, aga ei. Vingats ta oli ja vingatsina lõpetas, ehkki teised näitlejad püüdlikult ütlesid, et ta näeb palju parem välja kui alguses -- ei näinud!
Filmi ainsad head kohad:
a) aeg-ajalt oli päris naljakas
b) loodus- ja olustikukaadrid olid kenad
b) toidukaadrid olid isuäratavad

Nii et pilt oli ilus, aga film oli sisutühi ja arenguta.”

“Jälle üks film, kus 3D kasutamise põhjused on enam kui kahtlased. Jah, tantsustseenidele andis see kohati midagi ka juurde, aga see ei tähenda, et enamus aega oli mingigi põhjus neid tobedaid prille kandes oma pead valutama ajada.
Keelatud tantsu esimesed osad olid paremad ka puht sisulisest perspektiivist.”