Muuseumid - Arvustus.com arvustused

“Junibacken on ideaalne koht, kuhu lastega Stockholmi-kruiisil minna, kui ilm on kole või külm.
Paremini sobib Junibacken väiksematele lastele, kes veel koolis ei käi. Neid huvitavad muinasjutud rohkem ja teiseks mahuvad nad paremini tillukestesse muinasjutumajakestesse sisse.
Palju rõhku on pandud detailidele majade väliskujunduses ja sisustuses ja seepärast jätab kõik väga tõetruu mulje.
Lendav muinasjuturong, mis läbib kõiki kuulsamaid rootsi muinasjutte, võib päris väikestele natuke hirmutav olla. Maastikud ja nukud on päris detailsed ja kohati üsna jubedad. Vana aja muinasjutud olid ikka päris koledad.
Pipi maja juures toimuvad ka lasteteatri etendused, mis on muidugi rootsi keeles, aga siiski piisavalt naljakad ja arusaadavad kõigile.
Nr 76 bussiga sadamast 15 minuti kaugusel asuv Djurgårdeni saar asub mugavalt sadama lähedal, nii et ka õhtul ei pea õigeks ajaks laevale pääsemise pärast muretsema.”

“Loomaaed on selline koht, kuhu mõned korrad suve jooksul spontaanselt ikka satun. Ehkki ma tean, et loomaaed pole suurem asi meelelahutus, kipun seda millegipärast ilusa ilmaga ikka ära unustama ja seal juba sees olles ei saa kunagi aru, kuidas see nüüd jälle juhtus.
Kui viimasest külastusest on parasjagu aega möödunud, siis on mul vist tekkinud pettekujutelm, kuidas hülged löövad lupsu, ahvid müravad ja tiiger teeb jõu- ja ilunumbreid. Reaalsuses magavad kõik loomad kuskil tagaruumis või on remondis. Kas ma jõuan alati loomaaeda peale show lõppu või... ajan vist loomaaia tsirkusega segamini.
Pole viimased korrad viitsinud enam tiigrist kaugemale kõndida, nii et elevandid, alpinaarium ja veelinnud jäävad minust nägemata. Olgu, elevantideni olen siiski läinud, sest seal on roomajate maja, hiired meeldivad väiksemale lapsele ja elevandimaja invalift vanimale.

Pühapäeviti on küll Paldiski mnt loomaaia poolne äär ikka väga pikalt täis pargitud, nii et paljudel on see lastega loomaaeda minek ikka veres.

Miinused: esmaspäeviti on kõik majad suletud, kuid kassas ei hoiata selle eest keegi ja pilet maksab ikka sama palju. Ja veel - loomaaia autod sõidavad mööda "peatänavat" ja veel päris kiiresti - vaata et ise ja lapsed eest ära saad.

Hea oli eelmisest arvutusest lugeda, et jääkarud saavad ka varsti uue suure ala. Praegused karupuurid on ikka armetult väikesed.”

“Eelmine arvustaja rääkis kõik muud tegevused ära, mis Teletorn pakub, seega võtan siinkohal teatepulga üle söögivõimaluste tutvustamise osas.

21. korruselt mööda keerdtreppi üles minnes leiab eest kaheks jaotatud ala: taskukohaste hindade ja kesisema menüüga kohviku ning krõbedamas hinnaklassis viisaka brasserie-restorani. Kodulehel kirjeldatakse menüüd kui "kooslus Jaapani värskusest, Aasia tulisusest, Prantsusmaa traditsioonidest, parimast Eesti toorainest ning kirest toidukultuuri vastu". Mulle tundus isegi, et see kõik oli natuke liiga kirju, tegi kuidagi menüüs orienteerumise keerulisemaks. Toidud olid (peamiselt liha järgi) küll jagatud kategooriatesse, kuid juba ainuüksi kirjelduste lugemine ja siis ettekujutuse manamine võttis omajagu aega. Pärast lugemise-ettekujutuse vooru läks aga eelroogadest proovimisele "Suitsuräimejäätis, siia carpaccio, punapeedikreem, rukkileiva krõps ja Wakame (11.50€)". Presentatsioon oli ilus ja kogus täpselt paras jagamiseks kahele. Juurde pakuti kukleid, mille peale omale kena maitsekuhja laduda sai. Kirjeldusest on miskipärast välja jäänud siia kalamari, mida jagus ka iga kuhja peale piisavalt. Ma hästi ei uskunud soolastesse jäätistesse, aga see kogemus pani mind meelt muutma ja ootan huviga, mida järgmisena leiutatakse :) Kahjuks sai kõik enne otsa kui jõudsin pilti klõpsida!

Pearoogadest isutas uluki järele ja sai võetud "Põdraliha viilud puravikukastmes, kukeseened ja pastinaak (17€)". Põder ja puravikukaste olid imehästi kokku sobitatud ning oleks hea meelega taldriku riismetest puhtaks limpsinud! Kõrvalrollides olid brokolini, pastinaagipüree, senituvastamata maitsega lilla tamp ning üksik hernekaunakene.



Magustoit jäi seekord proovimata, aga natuke kripeldama jäi kamatiramisu. Tore oli see, et kraanivesi toodi küsimata karahviniga lauda.

Lastemenüü valikus oli paar kindla peale minevat toitu, millest väike näljane valis endale kartulipudru sealihaga (4.50€). Ka seda presenteeriti taldrikul kenasti ja maitse vastas välimusele, minu jaoks isegi üllatuslikult hästi, sest tihtipeale on ka lihtsad lastetoidud natuke ökad.



Teenindus oli viisakas, kiire, tähelepanelik, kuid mitte liiga soe. Ettekandjad peavad töötama samal ajal ka kohviku poolel ja on seetõttu päris hõivatud. Lisaks meie lauale oli restorani poolel kasutuses vaid paar lauda, kuid ma ei kujuta ette mis saab siis, kui mõlemas osas on palju inimesi..

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et kuigi hinnatase kergitas mõneti ootusi kõrgemale ja tekitas kõhklusi, siis lõppeks sai ilusate ja maitsvate taldrikutäitega ootused ületatud ja kõhklused summutatud. Sellise vaatega restorani Eesti lähiümbrusest rohkem ei leiagi, sest väidetavalt on Teletornis Põhja-Euroopa kõrgeim brasserie-restoran ;) Tasub külastada!”

“See on Eesti jaoks päris suur saavutus, et selline muuseum on kokku pandud, sellises kohas hooned korralikult renoveeritud ja stabiilselt suur külastatavus ka olemas.
Ometi jäi kogu aeg sisse selline tunne, et tegemist on rohkem disainiprojektiga kui muuseumiga. Seal oli huvitavaid asju küll, aga kogu olustik kohapeal oli nagu mingis rõhuvas ja veidras unenäos või lõbustuspargi õuduste majas. Mugav ei hakanud seal ühelgi hetkel, selle eest hoolitsesid halb ja arusaamatult varieeruv valgustus, õõvastavad hääled, mis kajasid kuppellaelt tagasi ja mitmed üledisainitud kogemused. Paar arhitekti ja disainerit läksid hulluks ja tegid koha, mis on ka minu meelest disaini mõistes vinge, aga mitte inimlikust aspektist. Eksponaatide pärast tahaks tagasi minna, aga keskkonna tõttu ei kavatse seda teha.”