Luukpärad - Arvustus.com arvustused

“Kia pro_cee’d paneb tänaval järele vaatama, kuid roolis saab nautida enamat kui vaid jalutajate pilke.
Kupeelik profiil, hoogne volt küljel koos tahapoole kitsenevate aknaavadega, diskreetne spoiler katuse pikenduseks ning nende ja mitme teise detaili kokkumäng kannavad sõnumit, et selle auto ostja eesmärk ei saa olla nähtamatuks muutuda. Öelda pro_cee’di kohta lihtsalt kolme uksega cee’d kõlaks liiga lihtsustatult ja seda just kujustuse pärast.
Viie uksega cee’d ja kolme uksega pro_cee’d konstrueeriti-disainiti võluma erinevate eelistuste ning vajadustega inimesi. Erinevalt levinust pole cee’di kolme uksega mudel viieukselise säästuvariant, mis võimaldab rattad alla saada kõige odavamal moel. Vastupidi, pro_cee’di niinimetatud säästupaketina nii varustust kui mootorit silmas pidades ei pakutagi. Seetõttu võivad pro_cee’di hinnad tunduda rivaalidega võrreldes kallivõitu.

Miinused: jäik vedrustus, nähtavus tagurdamisel
Plussid: disain, juhitavus, varustus
Kokkuvõte: stiilne välimus, kindel juhitavus ja hea varustus. Auto inimesele, kes sõidab enamasti üksi või kahekesi.”

“Opel Agila eelmise põlvkonna auto oli selgelt inspireeritud tavalisest karbist või, ütleme, merekonteinerist – välja nägi umbes sama kole, kuid see-eest oli silmapaistvalt ruumikas. Äsja esitleti uut Agilat, mille kujustus lubab selles silmi peitmata sõita ning endiselt pole probleemi ka reisijate mahutamisega.
Agilat näidati maailmale esimest korda 2000. aastal. Tegu polnud mitte Opeli enese kätetööga, vaid facelift’itud Suzuki Wagon R-iga. Eriliselt edukaks see auto silmaga nähtavatel põhjustel ei saanud, nii loodetakse uuest mudelist palju enamat.
Ehkki Suzuki disainerite kätetööst põhjustatuna sai Agilast rahvasuus kärmelt sarnase kõlaga Ugly, on auto taas sõsarmudel Suzukiga (seekord siis Suzuki Splashiga). Valmivad need kaksikud, muide, Ungaris. Disainipoolel on aga silm hoolega peal hoitud: uue Agila üheks peamiseks trumbiks on just väliskujustus. Proovisõidus olnud säravates helesinistes või -rohelistes toonides on tegu kahtlusteta ühe ilusama autoga omas klassis. Sõitjateruumi võib tellida mitmevärvilise, see teeb auto rõõmsailmeliseks ka seest.

Miinused: ebakonkreetne rool, nõrgad bensiinimootorid
Plussid: disain, ruumikus, ergas diiselmootor
Kokkuvõte: linna on Agila sobiv – säästlik, hea manööverdusvõime ja kerge rooliga. Linnast väljas käituvad paljud väikeautod paremini.”

“Kui auto välimuse järgi oleks oodanud pigem hinnatõusu, siis lausa üllatus tabab uude Astrasse sisse istudes. Sõitjateruum näib vaadates uhkem ja on ka katsudes vanast etem. Nagu välimuse osas, kipuvad ka siin tekkima paralleelid suurema venna Insigniaga, mis on oma sisemuse eest tublilt kiita saanud.
Pimedas autosse istujat tervitab punane miljöövalgustus kesktunnelil ja ustel, millist selles autoklassis pole seni pakutud. Lisatasu eest on saadaval ulatuslikult reguleeritavad ergonoomilised esiistmed, mida soovitatakse just seljaprobleemidega inimestele.
Norida annab tagaistujate põlveruumi kallal, sest kogunisti 4,42 meetri pikkuseks kasvanuna (+17 cm) ei paku uus Astra kaugeltki klassi ruumikaimat sõitjateruumi. Teine aspekt puudutab rikkalikku mugavusvarustust, mille juhtnupud ummistavad keskkonsooli ja teevad vajaliku nupu kiiresti leidmise tülikaks. Sõitma asudes häirib ka kitsas jalatugi, mille asend siduripedaali suhtes pole kuigi ergonoomiline.
Eelmise Astraga võrreldamatult paremini on läbi mõeldud panipaigad. Kesktunnelis olev kaanega laegas on näiteks topeltpõhjaga, võimaldades peita väikseid kalleid esemeid. Kõrvalistme alt saab aga välja tõmmata üsnagi suure sahtli (lisavarustuses), kuhu meesterahvas mõtleks ehk hoiustada teedeatlase või mõned pudelid. Seevastu naissõitja jaoks kuluvat selline panipaik ära kingade tarvis.

Miinused: nupurohke keskkonsool, põlveruum taga, palju meeldivaid vidinaid saadaval vaid lisavarustusena
Plussid: disain, sõitjateruum, senisest madalam hind

Kokkuvõte: uus Astra väärib kaalumist, kui selle varustus auto ülejäänud omadustele vastav tuleb. Varustus polnud artikli kirjutamise ajal teada.”

“Minu auto :) Kiidulaulu ei hakka pidama - toon vaid miinused välja. Nagu arvata on, siis maanteel jääb liiga uimaseks ning võtab kütust üksjagu rohkem kui andmetes kirjas on. ”

“Mitmes mõttes innovaatiline Audi A2 on meie tänavapildis harulduseks, põhjuseks kallis hind nii uue kui ka kasutatuna.
1997. aastal tutvustatud kontseptauto Al2 tootmisküpseks saamine võttis veidi enam kui kaks aastat. Uuendusliku ideeautoga võrreldes muudeti seeriatoodangu välisilmes imetlusväärselt vähe. Ilmeksimatult audilik välimus ja sisu, mille juures suudeti hoiduda võrreldes margi suuremate mudelitega oluliselt madalamast materjalide- ja koostekvaliteedist. Audi tundub igati kvaliteetprodukt, lihtsalt vähendatud mõõtkavas. Briti autoajakiri Autocar kuulutas Audi pesamuna väljatulemisel, et tegu on parima superminiga maailmas – kahjuks ei arvanud ostjad sama moodi ning A2 on jäänud tänavapildis haruldaseks. Oma osa mängis siin loomulikult auto hind, mis oli lihtsalt liialt kõrge. Samas on eelkõige just tänu haruldusele auto järelturuväärtus kõrge.

Miinused: kallis, väike kütusepaak (kuni 2002), kallis kereremont, kohati nöökiv töökindlus
Plussid: eriline, säästlik, disain

Kokkuvõte: Audi A2 on mõeldud eelkõige edukale linnainimesele, kes peab lugu stiilist ning on nõus selle eest veidi rohkem maksma.”