Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Sutsuke uudsust oli selleks filmiks kadunud, aga paar uut asjalikku tegelaskuju muutsid filmi siiski põnevaks. Eriefektidele pandi taas palju rõhku.”

“Märkasin imestusega, et Matrixi triloogia on siit puha puudu. Ega muud kui lisama.
Mäletan, et kui tulin kinost välja, olles esimest Matrixi osa näinud, oli taevas välkusid täis ja mulle tundus, et film läheb edasi. Matrixis nägi päris palju selliseid eriefekte, mida varem kasutatud ei olnud ning mis andis tohutut materjali kõiksugusteks paroodiateks ning inspireeris ilmselt kõiki järgnevaid märulifilme mingil moel. Kui praegu tundub seda filmi vaadates kõik see stiilsus ja aeglustatud võtted kuidagi ära leierdatud ja natuke ehk koomilisedki, siis peab seda silmas pidama, et kunagi oli see täiesti ainulaadne ning naljakalt mõjub ainult seepärast, et vahepeal seda nii palju järele tehtud on.”

“Visuaalselt vaatamisväärne, aga loo mõttes tehislik ning ei paku piisavalt pinget. Näitlejatele kaasa elamise asemel tekib nende suhtes kiiresti apaatia.”

“Realistlik tunnetus ning tegelaste areng tegid Chronicles filmi paremaks teistest superkangelate-filmidest. Igapäevased inimesed kasutasid oma ootamatult saadud võimeid teiste kiusamiseks, lollitamiseks ning veelgi vähem üllamal eesmärgil. Taoline lähenemine oli veidi harjumatu, kuid sobis täiesti noorukite suhtumisega. Filmi jooksul suutsid esialgu tutvustatud stereotüübid teha läbi arvestatava muutuse; kui oleks alguses pidanud pakkuma, kes poistest saab olema "hea" ja kes "halb", oleks panustanud teistele nimedele.

Igasugused eriefektid olid lahedad ning millegipärast tundusid eriti reaalsed, ei näinudki CGI kujutisi. Võib-olla aitas Cloverfield-stiilis filmimine. Viimase koha pealt ei oska seisukohta võtta, ehk oleks eelistanud tavapäraselt filmitud varianti. Suure lahingu ajal oli tunda, kuidas vägisi topiti kaameraid igale poole, et vaataja näeks tegelastega toimuvat lähemalt. Teine miinus oli suurejoonelisele sündmuste haripunktile järgnenud tagasihoidlik filmi lõpp. Kuigi idee oli kena, kadus suur osa vau-efektist. Siiski superhea film, meeldis väga.”

“Olles väga hästi kursis Eesti amatöörfilminduse tasemega (a la NOHA - ma saan aru, et ma teen siin NOHAle teenimatut reklaami - aga nad on kõvad!), ei läinud ma kinno mingite suurte ootustega. Ma teadsin juba ette, et see film on halb. Aga k u i halb - vot see on väga tähtis. Halbade filmidega on mingi selline efekt, et mõni ekstreemselt kohutav film võib olla niivõrd halb, et ta muutub heaks, s.t. vaadata on seda päris naljakas. Kui ei usu, siis alustada tasuks siit: IMDB Bottom 100. Kasvõi tõmba torrent ja vaata ära näiteks see: Santa Claus Conquers the Martians (1964) Ettevaatust: tekitab permanentse ajukahjustuse!

Aga kahjuks see nö "talgufilm" nii halb ei ole, et heaks muutuks. Ta on küll halb, väga halb, aga mitte jaburuse ega idee poolest, vaid lihtsalt tehtud on väga väga kehvalt. Ainus punkt tuleb nõia-kaardimoori maja Rube Goldberg ahelreaktsioon-doominoefekt eest - selle lavastaja - või kuidas te ütlete - maakondlik kreaator? on geenius!

Näitlejaid ma 0 skoori eest ei süüdistaski, kõige õudsem asi terve "filmi" jooksul on heli. Arvestades tiitrites ettelotud proffide nimekirja, imestan ma et selline saast üldse läbi läks. René Vilbre, Ilmar Raag, Jaak Kilmi, Arbo Tammiksaar ja Rasmus Merivoo. Häbi. Ma ei imesta, et Mikk Rand ei taha enam kunagi sellise asjaga tegemist teha.

Ja lõpuks. Mida kurat - terve loo siht, kurss, eesmärk ja peasüüdlane on ju Lenna. Mina olen muide suur Lenna fänn, või siis ka Epliku? - ütleme et Lenpliku, ei, tegelt ikka ka Lenna (ka EVEA ehkVanilla Ninja) ja Lenna osales filmis ainult täitsa lõpus umbes 31 sekundit ja ütles 2,5 lauset. Terve aasta lugesin uudistest, et Lenna Kuurmaast saab filminäitleja ja Lennast saab üks peaosatäitja ja Lenna osaleb uues Eesti mängufilmis jms valet. Pettus! Sohk! Punkt maha!
P.S. Ja üldse mulle hakkas nüüd Triinu rohkem meeldima.”