Popmuusika - Arvustus.com arvustused

“Romantilised armastus-igatsus-teemalised laulud jäid preili Jones'i nooruspõlve ja mida aeg edasi, seda rohkem tuleb temalt lahkumineku- ja mahajätmisteemat. Ka Little Broken Hearts on läbi ja lõhki lahkumineku-teemaline plaat, seekord aga natuke teises võtmes - kurblikku halamist seekord ei kuule, Norah maksab kätte. Mõrvaballaadides avab ta oma süngema poole ja fantaseerib oma eksi ja eksi eksitanud naise tapmisest aeglasel viisil.
Ehkki teema üldiselt muidugi kurb, siis läbiv meeleolu on pigem võidukas, isegi pidulik, kindlasti mitte masendav.
Mingi meeletu müügiedu seda plaati tõenäoliselt ei saada, aga et Norah supleb siiani oma esimeste plaatide rahas, siis tal on ilmselt sellest ka täiesti ükskõik. Palju ikka neid muusikuid on, kes saavad teha, mis hinges on, laskmata ennast häirida sellest, mis müüb.
Kohe peale ostmist avastasin, et autos kuulamiseks uus Norah üldse ei sobi. Võibolla kui teed oleks paremad... Aga ka kodus taustana tõmbab liialt tähelepanu, see ei ole enam selline iisi jätz ja kui varem on Norah laulnud suht üsna tühjast-tähjast, siis siin jään ikka sõnu kuulama. Esimest korda läbi kuulates selle plaadi stiil tegelikult ikka täitsa jahmatas, aga Laseringi raha tagasi nõudma minna ka pähe ei tulnud, lihtsalt kuulamiseks on vaja sellist õiget meeleolu.
Stiililiselt olevat püütud jäljendada 1965. aasta Russ Meyeri filmi MudHoney, õnneks siiski ainult plaadi kaanekujunduses. Sisult - no kui RM juurde jääda, siis ma vaataks pigem Faster, Pussycat! Kill! Kill! poole. Muidu selline 50.-60. mekk on asjal küll. Hääl on tal endiselt mõnus ja muusika ilus.

Stiilinäited.



”

“Väga, väga hea.
Temast tulebki Eesti Nokia! :)
Tal on kõik eeldused olemas: andekas, lavaline šarm, hea album.

Soovitan albumit soojalt”

“Psühhedeeliat on lugudes oluliselt vähem kui albumi pealkiri lubab. Lood on aga meeleolukad ja neid esitab päris suur, kirju ning tore seltskond.”