Arvutimängude arvustused - Arvustus.com arvustused

“Hea muusikaga ja ilus mäng. Missioonid on huvitavad, tavaliselt ei viitsi ma neid eriti mängida, kuid siin meeldib. Ubisoft on ka sellele peale pannud oma online-koopiakaitse, nii et kui netti pole, ei saagi mängu sisse, mis on küll eriti loll, kui oled mängu ostnud...”

“Jälle üks tore mäng, paras üllatus tegelikult. Minu radari alt oli mäng mööda läinud, aga keegi soovitas, et on hea ja sai siis ära proovitud. On tõesti hea ja ilus mäng. Ilgelt bugine, aga kui selle ära kannatab, siis on päris kõva mäng.”

“Üksikmänguosa eriti kaugele pole mänginud, see nagu ei köida nii eriliselt. Pealegi ostsin mängu ikkagi mitmikmänguosa tõttu. See on ka tõesti hea, nagu ka multiplayer beta lubas arvata. See eeldab võrreldes Call of Duty'ga ikka mõtlemist ka, mitte lihtsalt ei jookse ringi ja ei tulista kõige poole, mis liigub.
Frostbite 2.0 hoolitseb kena graafika eest ja heliefektid on samuti sel tasemel nagu ootused lubasid arvata.”

“Originaal Duke'i sai kunagi ikka tundide kaupa mängitud ning vaimustus oli suur. Ega tol ajal suurt valikut FPS näol ei olnudki. Seega paistis mäng silma just hea huumori, lihtsa mängitavuse, olematu IQ-ga kollide ning tolle aja kohta suure relvavalikuga.
DNF-i esmakordselt mängides andis esimesena tunda Duke'i enda liikuvus, mis oli liiga kohmakas ja üritas sarnaneda tänapäeva shooteritega. Relvade üleskorjamine oli liialt aeglane ja tüütu, kuna selleks tuli eraldi nuppu vajutada. Minu arust oleks piisanud täiesti, kui relva oleks kätte saanud vanakooli stiilis ehk siis sellest n-ö üle joostes/puudutades. Ma limiteeritud relvade (2) kaasas kandmist parem ei hakka mainimagi.
Teine asi oli coverup süsteem. Jällegi taheti jälgida standardit, mis paljudes shooterites on igapäevaseks saanud. Aga suurim pettumus mängus oli MÕTLEVAD kollid! Sa pidid kuskile taha varjuma, relva taas laadima ning olema täpsuskütt, et neile pihta saada, kuna kollid oskasid ümbritsevaid blokaade hästi ära kasutada ning olid suht täpse laskmisega.
Reviewdest sai näha, et mängus oli ka palju puzzle tüüpi ülesandeid. Milleks? Mida sellega saavutada taheti? Mängu pikemaks venitada? Minu arust lõhkus see üldist Duke'i atmosfääri, mis esmajoones peaks siiski olema tulnukate hakeldamine, mitte aga MacGyveri stiilis pea murdmine.
Isetaastuv elu ei muutnud muljet paremaks. Isiklikult poleks midagi selle vastu olnud, kui kollide mahanottimisest oleksid järgi jäänud õhus hõljuvad südamed vms.
Ootasin lihtsat shoot'em'up stiilis märulit, et võimsate relvadega kolle õhku lasta ja ümbruskonda hävitada. Paraku jäi mäng sellest väga kaugele. ”

“Alates sellest kui Arkham Asylumit sai mängitud, olen päris suure huviga oodanud, et Arkham City välja tuleks. Detailid olid mängul nii hästi paigas, et see lihtsalt nõudis laiendamist. Linn sobib selleks laienemiseks hästi. Visuaalselt on mäng sama hämar ja ilus, nagu varem (ikkagi pimeduse rüütel) ja Jokker on muidugi jälle kõva vend, aga ka uusi, muidugi Batmanist tuntud tegelasi on seekord rohkem esindatud. Ka ise saab soovi korral rolli vahetada ja mängida mingid kohad Kassnaisena.”