Põnevussarjad - Arvustus.com arvustused

“Esmapilgul võib meenutada The X-Files'i, kuid tegelikult on tegemist omanäolise, äärmiselt kaasahaarava, veidi tülgastavate (kuid ägedate!) juhtumite ning suurepäraste tegelastega seriaaliga. Soovitaks kõigile ulmesõpradele, kes hindavad ka draamat.

Fringe'i vaatamisega alustasin paar päeva peale USA series finale premiere'i, nädal ja paar päeva hiljem oli kõik viis hooaega ja 100 episoodi nähtud. Teekond oli vinge ja esimese hooajaga alustades poleks ma osanud oodata, kui kaugele alguspunktist jõuavad tegelased nii ajalises kui ka mitmes teises mõttes. PTB kasutasid julgeid võtteid, mida ma pole seni ühtegi seriaali vaadates veel kohanud. Originaalsuse mõttes tasus ära, kahju ainult et need osutusid vastumeelseks paljudele vaatajatele.

Samuti polnud ma enne kohanud niivõrd imetlusväärset tähelepanu detailidele. Komistasin nende otsa, kui guugeldasin, et teada, kas enne 1x04 ka mõni Observer kuskil nähtaval oli. Nii leidsin, et neid on igas episoodis (otsimine oli justkui mini-mäng); lisaks veel next episode clues, glyphs, blue lights. Nädala mõrvalugu sobitati hästi üldise mütoloogiaga, minu jaoks olid juhtumid ning nende lahendamised huvitavad. Ainult paaril korral, kui story arc oli täies hoos, tundus juhtumi lisamine üleliigne. Wiki artikleid lugedes usun, et need lisati telekanali nõudmisel.

Sama palju või isegi rohkem kui ägedad sci fi ideed, oli kandvaks jõuks Olivia, Walter ja Peter ning nendevahelised suhted. Polivia oli lõpuks ometi korralikult käsitletud 'ship, Walter'i ja Peter'i isa-poja suhe oli midagi erilist. Walter oli kohe algusest saati lemmiktegelane, suuresti tänu John Noble näitlemisoskustele. Kindlasti vajab tunnustust ka Anna Torv võimekuse eest mängida Olivia nii mitmeid erinevaid versioone usutavalt. Ainus asi, mille üle kurdaks, oli Astrid'i kasutamine. Ta ilmus peaaegu eikusagilt, poogiti külge just sobivad teadmised ja lõppkokkuvõttes sai ainult ühe arendava episoodi terve seriaali jooksul.

Enne viimase hooaja nägemist arvasin, et Fringe'i hiigelajaks jäi sinise opening theme'iga aeg/universum/jms. Esimest kolme hooaega vaadates sosistasin pidevalt endamisi 'Oh my God', sest üks šokeeriv paljastus ja pööre järgnes teisele. Neljanda hooaja algus tahtis harjumist, kuid seda tasuvam oli jõuda hooaja teisele poolele. Teostus ei olnud võib-olla kõige parem, kuid idee selle taga kiiduväärt. See-eest viies hooaeg tunduski justkui lisapeatükk fännidele; see oli paras sob-fest, eriti viimane episood. Mina jäin lõpuga rahule, natuke tuli edasi mõelda, kuidas asjad ikka välja mängisid; emotsionaalses mõttes väga tasuv ja tegelasi tundes just neile sobiv. ”

“Täiesti tänapäevane Sherlock Holmes´i ja dr Wattsoni lugu. Mõlemad on noored mehed tänapäevases maailmas ja ajavad asja tänapäevasel moel. Wattson on just saabunud Afganistani sõjast, Holmes on ekstsentriline geenius, peaaegu sotsiopaat.
Mitte ainult keskkond pole tänapäevane, vaid ka pildikeel, näeb oma montaaži tõttu CSI sarjade moodi välja.”

“Minu jaoks liiga utoopiline.”

“Film on veel kehvem kui sari :D. Kui Teil on aega väga palju üle ka siis ärge vaadake seda sarja. Nii sari kui ka film on tehtud tõsiselt rumalatele inimestele. Arvan et rumalad olidki selle sarja/filmi sihtgrupp.”

“Tehniliselt hea teostusega, näeb hea välja, aga näitlejad on väga nõrgad ja mingi jama on veel. Ei teagi, kas stsenaarium või lavastus, aga midagi veel häirib...”

“Teist nii puise tekstiga sarja ei tule pähegi, samas see on üldiselt kodumaiste sarjade ühine omadus. Andreas on ukse taga ja Häidi hüüab et ta on "paigal nagu papinael". No keegi ei räägi ju nii! Või siis rohkem kui kolmest sõnast koosnavad laused mingi joodiku suust. See pole usutav.
Ainult Märt Avandi ja Ott Sepp tegid selle sarja vaadatavaks, nüüd kui nemad läinud, on Marika Vaarik veel ainus põhjus sarja vaatamist jätkata.”