the - Arvustus.com arvustused

“Ma alustasin "The Gun Selleri" lugemist täpselt kolm korda, enne kui asi sujuma hakkas. Millegipärast tundus keelekasutus võõras (briti värk, ju siis). Kui aga sellest mäest üle saab, on tegu ladusas ja ühtses stiilis kirjutatud põnevuslooga, mis on Laurielikult macholik ning humoorikas. Macholik sellepärast, et Hugh on loosse sisse kirjutanud ka küllaltki klišeelikke kangelase stseene (mees tunneb, et peab tundmatu noore ja ilusa naise ilmtingimata päästma) ning samas on ta suutnud hoiduda liigsest draamast ning emotsioonidest.

Raamat on tunduvalt sisukam ja sügavam kui näitekd Dan Browni üllitised, kuid lugedes on kõike sama kerge ette kujutada, et tahes-tahtmata tekib mõte: "Sellest saaks päris hea põnevusfilmi teha."

"The Gun Seller" annab aimu, et Hugh Laurie tunneb relvi (macho).
Peategelane Thomas Lang on endine sõjaväelane, kes justkui kogemata satub sündmustejadasse, mis päädivad tema osalusega ühes terroristiderühmas.

Peategelase kaudu annab autor edasi päris korralikku analüüsi. Minategelane Lang arutab ja vaagib esimestest lehekülgedest peale, alates hetkest, mil kogukas meesterahvas teda selja tagant kägistamisvõttes hoiab.

Naiskarakter Sarah, kelle pärast Lang ülepeakaela manipulatsioonivõrku satub, pole eriti hästi välja kukkunud. Nõrgalt kirjutatud. Aga annan andeks. Tegu ju Hugh Laurie esikraamatuga.

Sarah ja Thomase vahel tekib vastastikune sümpaatia, kuid mees on piisavalt arukas ja raamatu lõppedes on ta tähelepanu hoopis meeldivama neiu poole suunatud.

Kokkuvõtvalt on "The Gun Seller" korralikult kirjutatud põnev lugemine, mis annab lugejale mõtlemapaneva seose poliitika (valitsuste), relvatööstuse, sõja ning terrorismi vahel.”

“Ei olnud suurem asi film, paraku. Imelikud karakterid, ebausutav näitlemine (näiteks spidermani tüdrukut ei viinud miski rööpast välja, sisuliselt millelegi mingit reaktsiooni ei ilmutanud), üldse näitlemine oli veider. Lugu oli poolimelik. Ja kogu teostus oli nii ja naa. Seega suur mõttetus oli see film.”

“Kaks kuud peale esilinastust õnnestus minulgi film ära näha. Väga-väga vinge elamus. Eriti kiidan kahte asja - lõpulahing (mis kestis nii pikalt, et ei tahaks sõna "lõpp" sellele lisadagi) ja huumor. Kõige rohkem suutis naerutada Hulk, kuid kõik tegelased särasid. Päris korralik kogus erinevaid peategelasi ning igaühe olemus oli eristatav. Nad olid omanäolised ning ei sobinud omavahel kokku, mida tõestab omavaheline madistamine. Kuid kui see seljataha jäi, oli Tasujate koostöö vaatamine veelgi nauditavam.

Filmi "Thor" ajal oli nimitegelasest ja Loki'st täiesti ükskõik, pigem pettusin nendes. "The Avengers" muutis mu suhtumist neisse mõlemasse. Enne filmi nägemist suhtusin fännide poolt Loki ülistamisse skeptiliselt, aga nüüd osutus ta minu jaoks väga sümpaatseks. Teine vähem meeldinud film oli "Captain America" ja Steve'ile elasin ka seekord vähe kaasa. Temalgi olid omad momendid, kuid teistega võrreldes vähem muljetavaldavad. Nick Fury näis olevat kahtlane tegelane, teda oli raske usaldada olenemata sellest, et võitles meie poolel.

Taaskord mainin suurt lahingut, mis on teiste möllukatega võrreldes kõige rohkem meeldinud. Kordamööda nägi kõiki tegelasi, nad töötasid koos, kuid siiski täites erinevaid ülesandeid. Isegi Black Widow ja Hawkeye tegemised läksid korda, teistega võrreldes uued tegelased, kuid nad suudeti huvitavalt ning piisava sügavusega kirjutada. Black Widow meenutas mulle pidevalt kedagi... can't put my finger on it... Põhimõtteliselt võib öelda, et jäin kõigi kolme põhilise filmiosaga rahule - tegelased, huumor, action.”