The Necessities of Life (2008)
10
1 hindaja

109. Benoît Pilon The Necessities of Life (2008)

Montréali filmifestivalil parima filmi auhinna Grand Prix des Ameriques võitja 2008. aastal ja Kanada kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, see film on Quebéci lavastaja Benoît Piloni vändatud haarav ja emotsionaalne jutustus. Varem dokumentaalfilme teinud Pilon teeb siin oma debüüdi täispika mängufilmiga.

Film on inspireeritud tuberkuloosiepideemiast, mis vallandus Lõuna-Kanadas inuiti rahva seas 1940.–1950. aastatel. Rahvusvahelise hiti „Atanarjuat (Välejalg)” täht Natar Ungalaaq mängib filmis meest, kes on rebitud eemale tema isoleeritud kodupiirkonnast, perekonnast ja hõimust ning viidud Québeci linna haiglasse, kus ta kogeb korraga nii suurt kultuurišokki kui ka ettearvamatuid inimsuhteid.

Erilist märkimist väärib aga filmi operaatori Michel La Veaux’ suurepärane kaameratöö, milles eristuvad selgelt urbanistlik Québeci linnamaastik ja imetlusväärsed Kaug-Põhja alad. Veel tasuks kindlasti märkida Robert Marcel Lepage’i kaunist muusikat.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
You and the Night (2013)
10
1 hindaja

110. Yann Gonzalez You and the Night (2013)

Lavastaja Yann Gonzaleze kohta öeldi, et ta võiks olla tulevane Almodovar või Ozon, kui ta oma uue filmiga „Kohtumised pärast keskööd” Cannes’i filmifestivali Kriitikute Nädala programmis välja tuli.

Kahe armastaja ebareaalses maailmas, kus nendega elab ka nende transvestiidist toateenija (Nicolas Maury), plaanivad Ali (Kate Moran) ja Mathias (Niels Schneider) korraldada orgiat, kuid enne, kui lõbu saab alata, peavad kõik osapooled üksteisega tuttavaks saama. Ükshaaval räägivad kõik osalejad oma lood ning vaataja viiakse kunstlikult loodud keskkondadesse, mis sümboliseerivad nende mälestusi ja fantaasiaid. Aeglaselt saame tuttavaks nii meie trio kui ka nende külalistega, kelleks on Lits, Teismeline, Täkk ja Staar.

Armastus, erutatus, fantaasiamaailmad, unistused, millega meie hirmud alati vastakuti seisavad, ning selle kõige loomulik erootiline alatoon filmis, mis tegelikult jutustab loo sellest, kuidas inimesed vahetevahel satuvad kokku ja avavad end võõrastele.

Maria Reinup


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Weight Of Elephants (2013)
10
1 hindaja

111. Daniel Joseph Borgman The Weight Of Elephants (2013)

Daniel Borgmanni debüütdraama uurib 11-aastase Adriani läbielamisi ühes Uus-Meremaa vaeseimas äärelinnas. Ema poolt hüljatud poissi kasvatab vanaema, kes peab lisaks temale hoolitsema ka oma sügavat depressiooni põdeva poja Rory eest. Erakordselt malbe ja tundliku loomuga poiss muutub oma agressiivset sportlikkust ja jõulist maskuliinsust soosivas klassis üha üksikumaks ning tema ainsateks vaimseteks tugipunktideks on tema üha sügavamalt masendunud, ent heatahtlik onu ja tema enda loov fantaasia.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Crash Reel (2013)
10
1 hindaja

112. Lucy Walker The Crash Reel (2013)

Shaun White. Kevin Pearce. Kindlasti hakkas juba esimest nime lugedes tuluke peas põlema. Vaimusilmas nägid suuri lumiseid nõlvasid ja sellised droppe, et isegi dubstep pakiks pillid kokku. "Kas viskab topelt backflipi ära?" mõtled omakeskis. Ekraniseering viskab aga hoopis teistsuguse flipi. Mis juhtub siis, kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud? Meile serveeritakse hõbekandikul lugu kuu tumedamast küljest. Olles kaks aastat nautinud Ameerika esilauduri tiitlit ning arvatavasti pretendeerides 2010. aasta olümpiakullale, peatub Kevini laua teekond järsult. Näeme kaadreid, mis tavaliselt lumelauafilmidesse ei mahu.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Oggy and the Cockroaches: The Movie (2013)
10
1 hindaja

113. Oliver Jean-Marie Oggy and the Cockroaches: The Movie (2013)

Nad on olnud rivaalid juba väga pikka aega, õigem oleks öelda, et sünnnist saati. Meile kõigile tutavad, kass Oggy ja kurjad prussakad on tagasi ja seekord mitte ainult viieks minutiks, vaid neist on valminud täispikk animatsioon. Seda suurepärast ja kaasahaaravat multifilmi on kõigil suurtel ja väiksestel võimalik vaadata tänavuse Just Filmi raames.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Patience Stone (2012)
10
1 hindaja

114. Atiq Rahimi The Patience Stone (2012)

Kusagil Afganistanis on rindejoonel segi pommitatud linnake. Janu, terror, surm ja plahvatused on inimeste igapäev. Linnas on üks vaene kodu. Seal lamab rahumeelselt juba auväärses vanuses džihaadi võitleja. Ta on langenud koomasse kuulihaavast kaelas (seda ei saanud ta küll pühas sõjas, vaid kamraadidega tülitsedes). Teda üritab meeleheitlikult elule tagasi meelitada naine (Golshifteh Farahani). Mees on ainus austusväärne pidepunkt, kes naisele on jäänud – mehe vennad ja ämm on põgenenud turvalisematesse piirkondadesse. Truult üritab naine mehele päevast päeva eluvaimu sisse puhuda ja teda kaitsta, ise iga päev eluga riskides. Too aga lamab rahulikult hingates, tegemata ühtegi liigutust. Päevade edenedes muutub naise ainsaks väljundiks aina avameelsem kõnelus mehega, tegelikult küll kõnelus iseendaga. Varem kardetud, nüüd vegeteeriv mees kuuleb järk-järgult kogu tõde ja asub koos naisega teekonnale läbi tolle elu. „Kannatuse kivi” tuleneb pärsia pärimustest. See on objekt, millele kannataja võib kõik ära rääkida. Kui kannataja on viimaks kõik südamelt ära rääkinud, prahvatab kivi kildudeks. Ka naise kivi prahvatab lõpuks. Suurepärase rolli teeb naispeaosatäitja, Iraani päritolu Golshifteh Farahani ning sõjaolukorda sobivalt on kaameratöö peaaegu et geriljalik. Vaatamata sellele, et tegevus toimub peamiselt perekonna kodus, ei muutu film hetkekski tüütuks ja pakub pinget igal minutil. Lootus elule ja armastusele jääb, kuni lõpuni. Hille Hanso


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne: