hu - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

43. Milko Lazarov Alienation (2013)

Kuldsesse keskikka jõudnud kreeklane Jorgos elab idüllilises maamajas koos oma haige ema, naise ja mitmepealise kitsekarjaga. Tüünesse argiellu Kreeka sisemaa lopsakate seljandike vahel hakkavad tasapisi aga kiilu lööma Jorgose segased kavatsused. Ta ehitab oma Peugeot’ pagasnikusse vanast gaasiballoonist luugiga panipaiga, võtab pangast välja 11 000 eurot ning sõidab ühel päeval üle piiri Bulgaariasse. Last ostma.

Mängufilm-mõistujutt „Võõrandumine” on bulgaarlasest režissööri Milko Lazarovi kinolina debüüt, ühtlasi lõpp viiele pikale ettevalmistusaastale, mil ta filmiga tegeles. See väga kujundlik ja küsimustega laetud film ei ole manuaal, kuidas Bulgaariast lapsi välja smugeldada, ega ka judinaid tekitav draama, vaid pigem leebe meditatsioon teemal, kuidas inimene võib iseennast ootamatult kaotada.

Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

44. Anja Daelemans, Nicholas Bonner, Kim Gwang-Hun Comrade Kim Goes Flying (2012)

Mitme riigi koostöös sündinud armastuskomöödia „Seltsimees Kim läheb lendu” on eriline film juba selles poolest, et kuigi linateose tegevus toimub Põhja-Koreas (Põhja-Korea on ka filmi üks kaastootjaid), siis me ei leia sealt ainsatki viidet propagandale lääne maailma vastu, mida oleks selliselt filmilt kindlasti oodanud. Ei ühtki sõdurit, ei ühtki sõjamasinat, ei ühtki paraadi!!! Vastupidi, filmi peategelane, õrn ja habras neidis Kim, kes töötab maal kaevurina, oleks justkui läänemaailma väikelinnatüdruk, kes unistab paremast tulevikust, riputab toa seintele värvilisi plakateid ja otsustab suurlinna õnne otsima minna. Kim on alati unistanud saada tsirkuseartistiks, sest tsirkus on Põhja-Koreas omandanud omanäolise kultusspordiala mõõtmed, mida käivad vaatamas iga päev tuhanded kodanikud. Kim armub tsirkusestaari, kes esialgu ei taha tüdrukust midagi kuulda, aga tasapisi armub temagi. Nii võidab armastus kõik takistused, noored hakkavad koos esinema ja Kim võetakse ametlikult vastu sõbralikku tsirkusekollektiivi. Kõlab nagu banaalne tuhkatriinulugu, kuid ei... tegu on väga südamliku ja siira melodraamaga, mis toob meelde nõukogude filmid, milles polnud kurjust ja mille üks eesmärk oli inimesi uskuma panna paremasse ellu ja tulevikku. Pole kindel, kas mittepropagandistlik läänemaailma imagoga film Põhja-Korea kinodes kunagi joosta saab, aga piraatlevis on see tõenäoliselt väga kuum kaup. Kindlasti selle festivali üks üllatusfilme on sündinud kolme riigi (lisaks Põhja-Koreale olid filmi tegemisse kaasatud ka britid ja belglased) ja kolme režissööri koostöös. Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

45. Chung Ji-young National Security (2012)

Läänemaailma ning ka Eesti teadvusesse jõudis Lõuna-Korea 1988. aasta Souli olümpiamängudega, mis oli justkui verstapost sealt võrsunud majanduslikule ja kultuurilisele imele, tõstes riigi vähem kui aastakümnega maailma tippude hulka. Kuid vaid vähesed välismaalased teavad sellele eelnenud poliitilist võitlust demokraatia eest ning tudengiliikumist, mis läbi mitme ülestõusu ning protestilaine suutis trotsida armeejuhtide ja Korea salateenistuse (KCIA ) režiimi. Näiteks 1980. aasta Gwangju veresaunas hukkasid valitsusväed 168 meeleavaldajat. Aastakümne teiseks pooleks saavutati lõpuks esimesed vabad valimised ning aastakümneid erinevate diktaatorite poolt vaka alla hoitud maa avanes muudatustele.

Juhtrolli demokraatialiikumises mängis ka tuntud tudengiaktivist ning hilisem Kennedy rahupreemia laureaat Kim Geun-tae, kelle Lõuna-Korea salapolitsei 1985. aastal vahistas, süüdistatuna koostöös kommunistidega. Järgnenud 22 päevast Namdongyoungi poliitvanglas räägibki õõvastavalt võimas vangladraama „Riiklik julgeolek”, mis toob vaatajani poliitvangide julma käsitlemise ning kannatused 1980ndate Lõuna-Koreas. Pusani filmifestivalil ühelt poolt tormilise vastuvõtu pälvinud, kuid teisalt ka publikut üdini šokeerinud võimsa draamaga paljastab režissöör Chung Ji-young seni laiemalt teadmata halle laike Korea lähiajaloost, samas raiudes vaatajasse teadmise, kuivõrd julmi võtteid poliitrežiimid siiani üle kogu maailma oma võimu kindlustamiseks kasutavad.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

46. Zhangke Jia A Touch of Sin (2013)

Tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi film „Patu puudutus”, mis parima stsenaariumi auhinna võitis, on visuaalselt paeluv ning põnev kommentaar tänapäeva Hiina elule.

Lavastaja Jia Zhang-ke, kes juba tuntud oma oskuse tõttu olla filmitegijana 21. sajandi Hiina elu kroonik, pöörab uue – poeetilisema ning samas nüüdisaegse külje – oma seitsmendas mängufilmis „Patu puudutus” tänapäeva Hiina probleemidele, mille hulgast kerkib esile eriti vahe rikaste ning vaeste vahel. Alguses on keeruline hoomata, mis ühendab läbi filmi kulgevat nelja karakterit – Jia kauaaegse muusa Zhao Tao mängitud sauna administraatorit Xiao Yu’id, söekaevanduse suurfirma töölist Dahaid (Jiang Wu), mootorrattur Zhou San’i (Wang Baoqiang) ning noort liinitöötajat Xiao Hui (Luo Lanshan) – kes kõik jõuavad oma lugudega samasse punkti. Punkti, mis praegust Hiinat hästi iseloomustab – viimane piisk langeb karikasse.

Tänu Jia ihuoperaatori Yu Lik-wai oskusele portreteerida nii detaili, tehaseid täis maastikku kui ka hingematvat loodust, jooksevad neli lugu kokku nii atraktiivses pildis kui ka hästi jutustatud loos, olles huvitava alltekstiga Hiina tänapäeva osas ja lahates patu tegemise põhjuseid. Kindlasti üks pärl meie valitud teoste programmis.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

47. Andreas Öhman Bitch Hug (2012)

Kurbmagus komöödia hüpermoodsast rootsi tütarlapsest, kes ihkab unisest Stockholmi eeslinnast New Yorgi kosmopoliitsesse glamuuri põgeneda, ent on sunnitud oma äparduse tõttu unistuse täitumise asemel veetma suure osa suvest vanas lagunevas segasummasuvilas. Olude sunnil sõbruneb ta erakliku Andreaga ning idüllilist „maaelu“ elades hakkab ta märkama oma senise maailmapildi ja väärtushinnangute mõralist vildakust. Mis saab aga siis, kui minevik ta uuesti üles leiab?

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

48. Joshua Oppenheimer The Act of Killing (2012)

Kui Indoneesias 1965. aastal kukkus läbi nn 30. septembri liikumine ehk riigipöördekatse, ajas võimule jäänud Indoneesia armee ladvik süü kommunistide kaela. Sellele järgnes meeletu nõiajaht. 1965.-1966. aastal tapeti erinevatel andmetel miljoneid inimesi (Oppenheimeri film räägib 1–3 miljonist), nii päris kui ka eeldatavaid kommuniste. Armee koondas karistussalkadesse endised gängsterid, kes said vaba voli tappa keda iganes. „Tapatöö” räägib neist sündmustest, aga senikuulmatul moel. Režissöör Oppenheimer annab endistele tapjatele täieliku vabaduse taaslavastada piinamis- ja tapmisstseene, veendes neid, et tegu on heroilise filmiga kommunismiohu mahasurujate auks. Pätid kasutavad võimalust ja toovad mängu kostüümid ning improviseeritud dialoogi, misläbi võigastes meenutustes segunevad tõde ja muinasjutt. Tulenevat groteski oleks võimatu prognoosida ka hullemas unenäos. Kuidas rääkida massimõrvadest ilma liigselt moraliseerimata, ja kuidas panna tapjad ise seda tegema? Joshua Oppenheimer on selle küsimuse lahendanud ja tulemuseks on aasta kõige vapustavam dokumentaalfilm. Ilma naljata. Või jah, siiski korraliku annuse süsimusta absurdihuumoriga. Kellele meeldib Werner Herzogi stiil, neile võiks olla hea teejuht see, et ühe tegevprodutsendina on filmi aidanud kokku panna just tema. Lisaks talle on sama tiitliga nimetatud ka legendaarset USA dokitegijat Errol Morrist. Tristan Priimägi