ea - Arvustus.com arvustused

“Praegu ainus turul olev puutetundlik e-ink ekraaniga (ehk väga mõnusa paberi sarnase loetavusega) e-luger. Väga kerge ja peaaegu et liiga pisike, aga siiski täpselt paras.
Võimaldab muuta ka raamatute fonti, kui eelistad midagi muud kui vaikimisi fonti.”

“Kuna olen tulihingeline fantaasiakirjanduse austaja, siis võin öelda, et Harry Potter on peaaegu piiblistaatuse omandanud. (ei ole vaja hakata mulle mingit sõrmuste isanda mambo-jambot ajama hakata :D, ei, mulle ei meeldi ja ei hakkagi meeldima). Kurb ja tühi tunne oli, kui film ka läbi sai. Õnneks on uusi väljundeid ja neid tuleb juurde ja need lähevad järjest paremaks, aga endiselt olen Potteri usku.

Igatahes - et asi oleks kohutav, pidigi palju olulisi inimesi surma saama, et oleks arusaadav kõigile Voldermorti suurus ja võimsus ja nurjatus. Võitlusstseenid olid lahedad, kuigi pean tunnistama, et rohkeme sööbisid mällu siiski eelemised osad. Viimane osa on kuidagi rippuma kahjuks jäänud, kuigi tegelikult vaatasin seda suure innuga, olen ka teist korda suure innuga vaadanud. Aga esimesed on lahedamad. Võib-olla sellepärast, et tean, et sellele järgneb veel teine osa jne. Aga siin lõppeb kõik. Harryl on lapsed ja kõik on läbi.”

“Kahjuks selline igavapoolne film. Treilerist jäi mulje, et on hoogne ja naljakas, aga tegelikult sai vaid mõnes kohas südamest naerda, enamus filmist oli tuim.”

“Originaal Duke'i sai kunagi ikka tundide kaupa mängitud ning vaimustus oli suur. Ega tol ajal suurt valikut FPS näol ei olnudki. Seega paistis mäng silma just hea huumori, lihtsa mängitavuse, olematu IQ-ga kollide ning tolle aja kohta suure relvavalikuga.
DNF-i esmakordselt mängides andis esimesena tunda Duke'i enda liikuvus, mis oli liiga kohmakas ja üritas sarnaneda tänapäeva shooteritega. Relvade üleskorjamine oli liialt aeglane ja tüütu, kuna selleks tuli eraldi nuppu vajutada. Minu arust oleks piisanud täiesti, kui relva oleks kätte saanud vanakooli stiilis ehk siis sellest n-ö üle joostes/puudutades. Ma limiteeritud relvade (2) kaasas kandmist parem ei hakka mainimagi.
Teine asi oli coverup süsteem. Jällegi taheti jälgida standardit, mis paljudes shooterites on igapäevaseks saanud. Aga suurim pettumus mängus oli MÕTLEVAD kollid! Sa pidid kuskile taha varjuma, relva taas laadima ning olema täpsuskütt, et neile pihta saada, kuna kollid oskasid ümbritsevaid blokaade hästi ära kasutada ning olid suht täpse laskmisega.
Reviewdest sai näha, et mängus oli ka palju puzzle tüüpi ülesandeid. Milleks? Mida sellega saavutada taheti? Mängu pikemaks venitada? Minu arust lõhkus see üldist Duke'i atmosfääri, mis esmajoones peaks siiski olema tulnukate hakeldamine, mitte aga MacGyveri stiilis pea murdmine.
Isetaastuv elu ei muutnud muljet paremaks. Isiklikult poleks midagi selle vastu olnud, kui kollide mahanottimisest oleksid järgi jäänud õhus hõljuvad südamed vms.
Ootasin lihtsat shoot'em'up stiilis märulit, et võimsate relvadega kolle õhku lasta ja ümbruskonda hävitada. Paraku jäi mäng sellest väga kaugele. ”

“Alates sellest kui Arkham Asylumit sai mängitud, olen päris suure huviga oodanud, et Arkham City välja tuleks. Detailid olid mängul nii hästi paigas, et see lihtsalt nõudis laiendamist. Linn sobib selleks laienemiseks hästi. Visuaalselt on mäng sama hämar ja ilus, nagu varem (ikkagi pimeduse rüütel) ja Jokker on muidugi jälle kõva vend, aga ka uusi, muidugi Batmanist tuntud tegelasi on seekord rohkem esindatud. Ka ise saab soovi korral rolli vahetada ja mängida mingid kohad Kassnaisena.”