Amadeus
7.6
12 hindajat

67. Amadeus
Andres Lepik

Mozarti eluloost läbi tema kaasaegse helilooja Antonio Salieri silmade jutustav lugu räägib sellest, kuidas me ise enda sees geeniuse hävitame. Sajanditevanused legendid ja intriigid, mis puudutasid ajastu andekaimat heliloojat Mozartit ja tema dramaatilist elukäiku, on köitnud inimesi aastasadu ja tegelik tõde on läinud koos tema kaasaegsetega hauda kaasa. Peter Shafferi nägemus toob Mozarti ja Salieri kauni muusika saatel salapärased intriigid lavalaudadele. Osades: Indrek Sammul, Martin Mill, Merilin Kirbits, Arvi Mägi, Aarne Soro, Margus Vaher, Peeter Jürgens, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Andres Oja, Janek Vadi, Kadri Lepp.


Lisas laurent 13.11.2011
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Njaa, mul on väga kahju, aga see lavastus on kehv ja midagi pole teha. Tõtt-öelda on seal vaid vähesed asjad head ja kõik ülejäänu ongi kehvake. Hea on Indrek Sammul, kes on lihtsalt nii tugev näitleja, et ta ei saa laval märkamatuks jääda või oma rolliga särada. Kahjuks oli talle külge poogitud mingi veider aktsent. Eks see pidi itaalia oma olema, sest Sammul mängis Salieri't ja seega itaallast. Aga las ma ütlen teile kohe ära, et itaalia aktsent see polnud ja etendusele, ega ka Sammuli rollile sugugi abiks polnud. Selle katsendi kasutamine oli tobe mõte.
Edasi kaks teadustajanaist, kellel peas sellised parukad, millega tavaliselt Mozartit kujutatakse. Üks oli Triinu Meriste, teist ei tea. Siin oli probleem selles, et see kaksikroll oli väga-väga kummaline asi, enamjaolt mõttetu. Kui hädasti mingit sedasorti teadustajat lavastajal vaja oli, võtnud siis vaid ühe (Meriste), aga see, et kaks inimest veidraid sõnu kordavad, ei tule asjale sugugi kasuks. Ma isegi hakkasin kahtlustama, et äkki oli vaja mingile töötule näitlejale roll tekitada, et ta raha saaks... ei tea. Tegelikult oli kahju, et Triinu Meriste, kes on väga andekas näitlejanna, sellise rumala rolliga pidi leppima.
Tüki pealkiri on küll "Amadeus", aga loo peategelane on siiski Salieri. Mozarti rolli teeb Martin Mill ja mul oli omamoodi huvitav näha, et talle seda parukat kordagi pähe ei pistetud. Miks peakski, tal on lahe lokiline pea endal võtta. Milliga on lood kahetised. Kohati oli ta väga hea, ehk kõigis kohtades, kus ta oli tõsine. Ning kõigis kohtades, kus ta pidi näitama Mozartit kui pisut kreisit komejanditajat vms, oli rohkelt ülepakutud ja ei tulnud eriti välja. See tulnuks teisiti lahendada. Üldiselt mulle lavalt hüsteeritsemist ja sitajuttude rääkimist vaadata ei meeldi, mis võib ka olla põhjuseks, miks mõned stseenid nii halvad tundusid. Ilmselgelt on Millis ohtralt potentsiaali ja ta on juba praegu hea näitleja, lihtsalt lavastajal tulnuks temaga koostöös need hüsteerilisemad stseenid veidi ümber töötada, temale sobivamaks.
Etenduse algus oli pikk ja venivaks jäi lugu kogu etenduse vältel. See kestis rahulikult 3h, aga oleks saanud kahe tunniga ilusasti hakkama. Ka Ugala näitlejad oleks saanud varem koju tagasi sõitma hakata.
Etenduse lõpu 15 minutit ma tahtsin juba väga saalist väljuda. See läks ikka päris käest ära ning kui näitlejad pärast lavale tulid oma aplausi kätte saama siis... noh, ma ei tea kindlalt väita, aga olen ometi üsna veendunud, et Sammulil oli natuke häbi kõige selle pärast ja ta tahtis kiiresti kardinate vahele põgeneda. Kõik kolm korda, ta ei nautinud aplausi, see oli selge.
Ma ei tea, pettumus täielik. Arusaamatus suur.”

19.12.2011 22:56 - sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Viies kolonn
7.5
2 hindajat

68. Viies kolonn
Ingo Normet

See on eksimatult Hemingway: traagiliselt, naljakalt ja kirglikult põimuvad spiooni- ja armastuslugu. Madridis pulbitseb elu ja sõda, kõrtsid, äritsemine, eri leerides kirju rahvusvaheline seltskond. Sõda on jube töö, aga mõnele mehele ka Suur Üritus, mille eesmärk pühitseb abinõu. Kuid Üritus neelab oma sõduri. Unistust armastusest ja „tavalisest“ elust naise ja laste keskel mererannal ei saa pühendunud mees enam järgida: kooselust sõjaga ei ole väljapääsu. Oma armastuse päästmiseks tuleb … sellest loobuda, laval seisab armunud sõjamees silmitsi valikuvõimatusega, paratamatusega. Osades: Raimo Pass, Merle Palmiste, Marta Laan, Maria Klenskaja, Martin Veinmann, Sulev Teppart, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Mari Lill, Tõnu Aav, Hendrik Toompere jr jr, Mihkel Kabel, Roland Laos.


Lisas laurent 13.11.2011
Pane hinne:
Punane
9.0
4 hindajat

69. Punane
Priit Pedajas

New York, aasta 1958, kuulsa maalikunstniku Mark Rothko (1903–1970) ateljee. 50ndates aastates kunstnik palkab assistendiks 20-aastase noormehe ja paneb suhted esimesel kohtumisel paika: „Ma ei ole su rabi, ma ei ole su isa, ma ei ole su psühhiaater, ma ei ole su sõber, ma ei ole su õpetaja – ma olen su tööandja.“ Noor kunstnik on innukalt valmis abilise tööd tegema, et olla suure meistri ligi, näha tema suurejoonelise abstraktse kunsti sündi, õppida, kuulata. Kuid kahe ande, isiksuse, kahe põlvkonna elu- ja kunstinägemuse kohtumisel lööb sädemeid! Iga uus põlvkond eitab eelmist – nagu Rothko noorena oma eelkäijaid, nii ka uus põlvkond teda. Noormehest saab vanameistrile peegel, nõnda et enesekeskne Rothko kogeb elu, publiku ja kunsti muutumist ja vaatab uue pilguga ka oma loomingut ning kunstnikurolli. Osades: Ain Lutsepp ja Uku Uusberg.


Lisas laurent 13.11.2011
Pane hinne:
Marquis d'Artiste
8.3
3 hindajat

70. Marquis d'Artiste
Hendrik Toompere jr jr

Olulisi, tähenduslikke kutseid ei saabu just tihti, kuid mõne sellise on saanud meist igaüks. Kas siis juubelile või ristimisele, mõned õnnelikumad ka kuninglikku pulma. Aga kui kutse saadab salapärane härra markii isiklikult? Mis hakkab juhtuma siis? Selle tunnistajateks saavad olla vaid valitud… Just seepärast on "Marquis d'Artiste" lavalugu tõelistele gurmaanidele, kes ei pelga mekkida ka elu pikantsemat poolt. Rodolf Sirera (1948) on üks olulisemaid katalaani dramaturge. Tema näitemäng polemiseerib elegantselt prantsuse filosoofi Denis Diderot' (1713-1784) kuulsa teosega "Näitleja paradoks" – kas hea näitleja peab tundeid lihtsalt usutavalt esitama, etendama või neid ka päriselt läbi elama? Osades: Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr.


Lisas laurent 13.11.2011
Pane hinne:
Cancún
7.7
3 hindajat

71. Cancún
Hendrik Toompere jr

Ookean, puhkus, pikad rannapäevad, õhtul külm šampanja, pulma-aastapäev Mehhiko kuurordis Cancúnis koos eluaegsete sõpradega… Meeleheitlikult punutud dolce vita turvavõrk, mis ometi ei jaksa kinni pidada minevikust esile tulvavaid küsimusi. Kunagi ammu pöördelisel hetkel ära peidetud autovõtmed määrasid, et praegu tähistavad hõbepulmi just niisugused paarid, aga tookord oleks üks vaba auto otsustaval õhtul võinud saatust muuta, hoopis teised paarid kokku saada. Kõik teisti minna – tööga, lastega. "Kui sa poleks seda teinud, siis oleksime me võib-olla sellegipoolest siin neljakesi koos, aga teistpidi. Tähendab, kes teab, kas…" Ei midagi kriminaalset, ammugi mitte üleloomulikku. Kõige uskumatum sünnib ikka inimese enda peas ja silmis. Kas sulle meeldiks ajas tagasi minna ja – oma praegust elukogemust ja teadmisi kaasa võttes – uuesti otsustada, kas autovõtmed peita või alles jätta? Osades: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja, Jaan Rekkor.


Lisas laurent 13.11.2011
Pane hinne:
Saatuse heidikute kuu
8.7
6 hindajat

72. Saatuse heidikute kuu
Ingomar Vihmar

Suurema osa elust püüame me teiste heakskiitu ära teenida. Tegeleme aimamisega. Jäljendame vanemaid, õpetajaid, sõpru. Millisena ma olen teistele inimestele aktsepteeritav? Mida pean tegema, et ühiskonnas tunnustust võita? Teeskleme, ironiseerime, ülbitseme ja tunneme hirmu. Kõige vähem usaldame olla mina ise. Kardame tulla nähtavale oma tõelise hingesooviga – armastada ja olla armastatud. Ja nii laseme käest nii mõnegi võimaluse. „Saatuse heidikute kuud“ (1942) võib pidada O’Neilli autobiograafilise „Pikk päevatee kaob öösse“ järjeks. Mõlemas tükis esinev James Tyrone viitab omakorda Eugene O’Neilli vanemale vennale James O’Neillile. „Pikk päevatee kaob öösse“ lavastas Eesti Draamateatris hiljuti Merle Karusoo, lavastust mängiti Keila-Joa mõisas. Osades: Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Roland Laos, Märt Avandi, Taavi Teplenkov.


Lisas laurent 13.11.2011
Pane hinne: