PÖFF 2013{$post_title} - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

163. Sorrow and Joy (2013)
Nils Malmros

Taani filmi „Kurbus ja rõõm” lavastajat Nils Malmrosi võib kutsuda vanameistriks, kes oma esimesi katsetusi filmi vallas tegi Prantsuse uue laine liikumise jälgedes, ning kelle kõige esimesed linateosed valmisid juba 1960ndate lõpus. Tema verivärske ja kümnes täispikk film on sügavalt autobiograafiline ja viib meid tagasi aega, kui Malmros elas Århusi väikelinnas. On 1984. aasta talv. Filmirežissöör Johannes saabub koju järjekordselt komandeeringult ja saab vanematelt teada kohutava tõe. Tema naine Signe on äsja tapnud nende 9 kuu vanuse tütre Maria ja viibib nüüd kinnise režiimiga vanglas. Ei mees, naise lähedased ega ka kogukond ei suuda mõista, kuidas noor ja lahke kooliõpetaja võis tappa oma lihase lapse. Kuid hoolimata julmast tragöödiast on Johannesel see omadus, mis teeb inimesest inimese – kaastunne ja südametunnistus. Ta viib ennast kurssi kohtusüsteemiga, et aidata naine välja üha koomale tõmbuvast ringist, mille keskel Signe võib samuti surra. Mees tunneb toimunu süüd ka endal ja tahab naist tagasi, et koos temaga leinata ja eluga edasi minna. „Kurbus ja rõõm” on hea näide Skandinaavia kvaliteetdraamast, kus väga põhjalikul moel tegeletakse inimpsüühika lahkamisega, visates õhku küsimuse, miks ja kuidas heaoluühiskonnas sellised tragöödiad juhtuvad. Johannese rollis astub üles Thomas Vinterbergi filmist „Submarino” tuttav Jakob Cedergren, kes teeb pearolli teiseski PÖFFil linastuvas linateoses „Faro”. Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

164. Sorrow and Joy (2013)
Nils Malmros

Taani filmi „Kurbus ja rõõm” lavastajat Nils Malmrosi võib kutsuda vanameistriks, kes oma esimesi katsetusi filmi vallas tegi Prantsuse uue laine liikumise jälgedes, ning kelle kõige esimesed linateosed valmisid juba 1960ndate lõpus. Tema verivärske ja kümnes täispikk film on sügavalt autobiograafiline ja viib meid tagasi aega, kui Malmros elas Århusi väikelinnas.

On 1984. aasta talv. Filmirežissöör Johannes saabub koju järjekordselt komandeeringult ja saab vanematelt teada kohutava tõe. Tema naine Signe on äsja tapnud nende 9 kuu vanuse tütre Maria ja viibib nüüd kinnise režiimiga vanglas. Ei mees, naise lähedased ega ka kogukond ei suuda mõista, kuidas noor ja lahke kooliõpetaja võis tappa oma lihase lapse. Kuid hoolimata julmast tragöödiast on Johannesel see omadus, mis teeb inimesest inimese – kaastunne ja südametunnistus. Ta viib ennast kurssi kohtusüsteemiga, et aidata naine välja üha koomale tõmbuvast ringist, mille keskel Signe võib samuti surra. Mees tunneb toimunu süüd ka endal ja tahab naist tagasi, et koos temaga leinata ja eluga edasi minna.

„Kurbus ja rõõm” on hea näide Skandinaavia kvaliteetdraamast, kus väga põhjalikul moel tegeletakse inimpsüühika lahkamisega, visates õhku küsimuse, miks ja kuidas heaoluühiskonnas sellised tragöödiad juhtuvad. Johannese rollis astub üles Thomas Vinterbergi filmist „Submarino” tuttav Jakob Cedergren, kes teeb pearolli teiseski PÖFFil linastuvas linateoses „Faro”.

Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

165. Sources of Life (2013)
Oskar Roehler

Erich Freytag (Jürgen Vogel) naaseb 1949. a sõjavangistusest koju, ning peagi saab ta oma aiapäkapikukujukeste tootmisega osa 1950ndate majandusimest. Erichi poeg Klaus (Moritz Bleibtreu) unistab kirjanikukarjäärist, kuigi tema võimed on keskpärased. Ta armub andekasse ja jõukasse Giselasse, kellest saab tuntud kirjanik. Nende ühine poeg Robert ei passi hästi kummagi boheemlikku ellu ning nad saadavad poja ühtede vanavanemate juurest teiste juurde. Roberti väntsutused lõppevad alles siis, kui ta on saanud täiskasvanuks ning kohtub oma noorpõlve armastusega.

Kaasahaaravalt liigutav ja humoorikas lugu ühe perekonna kolme põlvkonna elust Saksamaa lähiajaloos õitsvatest 1950ndatest kuni hipiajastuni.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

166. Still Life (2013)
Uberto Pasolini

See mõjuv Briti film on teretulnud vaheldus neile, kes on harjunud liialdusi täis peavoolu kinoga. Kasutades ära rahulikkust ja tühjust, kajastab „Vaikelu” üksindust ning ideed hästi elatud elust. Eddie Marsan – kinnitades oma staatust ühe parima näitlejana tänapäeva Suurbritannia kinos – mängib John Mayd, linnaametnikku, kelle töö on üles leida üksi surnud inimeste lähisugulased. May on üksildane ja üksik mees, kes, avastades, et järgmine töö jääb talle koondamise tõttu viimaseks, hakkab oma elule tagasi vaatama. Viimane juhtum saab talle kinnisideeks ja May üritab surnud alkohooliku Billy Stoke’i elu kohta kõike teada saada. Aga kui May leiab üles Stoke’i tütre, muutub ka tema enda elu. See on väga tõsine ja reserveeritud film, mille detailiderohkus on voorus. Segades vaevu hoomatavat ja sünget huumorit mõtisklusega elu üle (sarnaselt Loachi ja Leigh’ filmidega), on „Vaikelul” kindel koht Briti kinotraditsioonis, lisades sellele veidi fantastilisust. Kui liita Marsani hüpnootiline rollisooritus (ja võrdväärselt tasemel Joanne Froggatt Stoke’i tütrena), saame rikkaliku, delikaatse ja emotsionaalse linaloo. Laurence Boyce

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

167. Stories We Tell (2012)
Sarah Polley

Kanada režissööri-näitlejanna Sarah Polley film algab helistuudios, kuhu ta on kutsunud oma isa, samuti tuntud näitleja, Michael Polley sisse lugema selle filmi teksti. Seega, vaataja näeb kohe, et see on film filmi tegemisest. See on uurimus perekonnast, kus „ülekuulatavad”, nagu Polley oma lähedasi selles kontekstis kutsub, peavad režissööri palvel „rääkima loo algusest käesolevani”. Loomulikult igaüks ehmataks säärase palve peale, aga siiski vaikselt ja aeglaselt hakkavad lahti rulluma mälestused perekonnaelust, mille keskmes on Sarah Polley ema, samuti näitlejanna Diana Polley. Ekstravertse, meeldejääva ja seltskondlikult aktiivse naise elu suurim proovikivi oli end sobitada perekondlike argikohustustega. Diana Polley oli naine, kes elas ja hingas selleks, et särada. Tema leek kustus aga vähisurma, kui Sarah oli veel 11aastane tütarlaps. See film on režissööri armastuskiri oma vanematele, mis on üles ehitatud aususele ja näitab selgelt lugude jutustamise vajalikkust ning mis veel tähtsam – vasturääkivust. Sarah Polley ei taha valida pooli ega kaitse enda, oma ema ega kellegi teise isiklikku tõde. Ta asetab narratiivid vaataja ette, kes võivad selle filmi abil mõtiskleda omaenda perekonnalugude nähtavate ja nähtamatute pooluste üle. „Igaühel oma lugu” on suurepäraselt õnnestunud dokumentaalfilm, mis võiks panna meid mõtlema mitte ainult juttude sisust, vaid ka sellest, kuidas ja miks lugusid räägitakse. Kaarel Kuurmaa

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

168. Story of My Death (2013)
Albert Serra